KOOLIMAJA TREPIL Leili Andre Rõõmsad kaugused... Aed. Sirged hekid. Puud sosinal jutlevad pargis. Jooksujalu kõik läksid. Sa trepil õitsvas vaikuses seisatud vargsi. Ehteis kirsipuud. Aas õitetules. Jällenägemist! Jumalaga... Kord, kui lahkuma hakkavad kured, kes taas tuleb, kes ei tule aga...   Küllap siis nagu võluloos helges kõik kasvama asuvad ruttu: koolimaja saab sulaselgeks imelossiks, ajab homsega juttu. Kunstiteoseks suurdub see maaling, mis aknast kord puutus su silmi. Arginaljugi koolisaalis sa vaatad kui põnevusfilmi. Tahvel, kriiditükk... keskustelud - kõik sirguvad millegi muuna.   Ja me endigi väikesed elud kasvavad pargipuuna.   Nõukogude Õpetaja, 1987, 13. juuni.