KOOLIKELL Mart Raud Maakivist hoone - nii tuttav on see, kivine katus kui rohekas rooste. Sadasid kordi on käidud see tee, mindud kõndides, tuldud joostes.   Tuttav on vana klassiruum varasest lapsepõlvest juba, kuigi nüüd majal on teine tuum - raamatukogu ja lugemistuba.   Uus on valgus laetalade all, sisustus endisest igati uhkem. Aga põrandal tunneb veel jalg kulunud laudade oksamuhke. * Talv oli pikk ja kord oli karm, harva kui vallatust juhtus. Tähed, rehkendus, jumala-arm, tuupimistundide nuhtlus.   Numbrid kiusasid laste päid, krihvel tahvli kriiksuma kiskus... Visa vaevaga meelde jäid kirikulaulud ja katekismus.   Mõtled... ja järsku lööb kõlama klass. Südames ärevalt midagi kihvab. Vana koolikell - valkjas vask, terasest tila ja jupike rihma... Mart Raud. Jälgede kiri. - Tallinn: Eesti Raamat, 1972. - Lk. 172.