_KADRISÖÖK

_{Lammastega on tihedalt seotud ka kadripäeva söögid. Mulgimaal oli vana komme lambalaudas kana süüa ja pärast luud sõnnikusse matta. See on algselt olnud ilmne ohvritoiming. 17. sajandist on ka mujal kirikuprotokollides kirjeldatud söömaaegu lambalaudas, kus peale kehakinnitamise imiteeritakse hüpeldes kariloomi. Lambalaudas söömise komme püsis pikka aega, aga roaks ei pruukinud sugugi ainult kana olla. Omamoodi ohvrisöök oli ka puder. Väike-Maarjas viidi tangupuder vaagnaga lauta ja pandi kaks lõngakera alla, üks must ja teine valge. Siis pidi lammas tooma kaksikud talled, ühe musta ja teise valge. Mõnel pool sõid perenaine ja tüdruk lammaste sigivuse õnneks lambalaudas keedetud mune.}

_{Tormast on üles kirjutanud: Kadripäeval keedeti lammaste pudru. Tangupudru veivad siis üksteisele. Kõhe suur pütt veedi- või õli suurelt sees. Siis öeldi, et tulge nüid kõik sööma, see lammaste õnn.}

_{Loomadest tapeti mõnel pool lammas või isegi siga, ja siis sai verikäkki. Oli aga lammas mihklipäevaks tapetud, siis sellest söödi kindlasti osa kadripäeval. Kui suuremat looma ei tapetud, veristati kukk või kana. Nagu mardipäeval, nii on ka kadripäeval hane söödud ja nimetatud seda siis kadrihaneks.}

_{Kanasuppi ei tohtinud kadripäeval keeta, siis söövat kanad kapsad ära.}

_{Kasutatud kirjandus:}

_{Piret Õunapuu “Pühad ja kombed” Kirjastus: Tänapäev}