KADRISANDID Toivo Tootsen   Nüüd nad ütlevad jälle, et Jõhvi Joosep keetis supi. Mida keegi ei söö. Aga see on vale. Süüdi on hoopis Kadriann. Koos oma nimega. Mis meid mõttele viis, kadriõhtul nalja tegema minna. Mis ometi kena on ja rahvakombeid koolieluga seob. Nagu Pajuviidika - poiss ütles, kui ta mulle Kadrianne kleiti selga tõmbas. Mis küll lühike oli, aga see-eest moes. Kivinõmme Kusta teadis ütelda. Ta on nende moeasjadega rohkem kursis, sest on paar korda Tallinnas käinud. Nojah, mina pidin siis kadriema olema. Kuna oskan peenikest häält teha. Kesakännu Juku pidi viiulit tõmbama. Pajuviidika - poiss laulma. Ja Kivinõmme Kusta lubas tantsida ja trummi lüüa. Tüdrukuid me kampa ei võtnud. Võivad asja ära rikkuda. Nemad oskavad ainult itsitada. Kuna nalja peavad ikka poisid tegema. Kõigepealt läksime Elle - Vaike koju. Sest tahtsin seal heas vormis olla. Las näeb. Mida Jõhvi Joosep oskab teha. Laulsime ukse taga. Sees laulsime ka. Ikka, et laske Kadrid sisse tulla. Kuna muud ei osanud. Aga see ajas ka asja ära. Tantsisime ja tegime tsirkust. Nagu Kusta vahel ütleb. Kõik naersid. Elle - Vaike ka. Vana Liisu - tädi samuti. Tema ütleski lõpuks, et küll on vahvad kadrisandid. Ja et ei tea, mis nüüd santidele kaasa anda. Selle peale mina olin väga solvunud. Et meid santideks nimetati. Ja veel Elle - Vaike kuuldes. Ütlesin, meie pole kellegi sandid. Meie teeme nalja. Ilma maksuta. Ning pole kerjused. Vaid kadrijooksjad. Kõik jäid vait. Siis pahvatasid naerma. Olin unustanud oma peenikese kadriema hääle. Rääkisin Jõhvi Joosepi moodi. Mispeale terve küla hüüab mind nüüd kadri Joosepiks. Ja teisi kadripoisteks.   Toivo Tootsen. Jõhvi Joosepi juturaamat. Tln., 1983. Lk. 22 - 23.