KADRIPÄEV
Kustas Põldmaa

KADRI KIPSIB, KADRI KAPSIB,

KADRI KAHEHARULINE,

KADRI KALLIS NEITSIKENE,

KADRI TULNUD KAUGEELTA,

ÜLE SOO JA ÜLE RABA,

LÄBI PIKA PEERUMETSA,

LÄBI LAIA LEPAMETSA.

KADRI SOLKSAS SOODA MÖÖDA,

KASTEHEINAD KARVU MÖÖDA,

VESI VILKSUS SÄÄRI MÖÖDA...

KADRIL KASKNE HOBUNE,

TOOMINGASTA LOOGAKENE,

PIHELGANE PIITSAKENE...

LASKE KADRIL SISSE TULLA,

KADRI KÜÜNED KÜLMETAVAD,

KADRI VARBAD VALUTAVAD...

KADRILAUL KULLAMAALT

Kui mardid olid ära käinud, tulid paari nädala pärast kadrid. Suitsupääsukesed olid siis juba ammu Niilusemaal ning karu heitis siinsamas oma koopasse puhkama. Tusane ja pilvine on nüüd taevas, päeval on enamasti sula, aga öösel külmetab. Tumedad ja tinahallid on pilved ja sealt tuleb kord lumelörtsi, kord külma vihma. Ja nii terve päeva. Harva näitab ennast päikese kahvatu pale, mis ei suuda enam soojust ega valgust anda. Ainult selgetel öödel on siiski oma võlu. Taevas on siis nagu tähtedega vaip. Selgesti on näha Suur Vanker. Helgivad Veenus, Jupiter ja Saturn, paistavad Koot, Reha ja Sõel ning särab Linnutee hõbedane linik. Aga täiskuu öödel näitab kuu oma naeratavat põske.

Niisugusel valgusenapil, nukral ja igatsusterohkel sügistalve piirjoonel pühitsesid meie esiisad ja -emad oma karjakaitsja haldja Kadri austamiseks kadripäeva. See oli 25. novembril.

Kadripäeva pühitsemise juured ulatuvad aga kaugele ajalukku. Seda päeva pühitseti katoliku kirikus Aleksandrias tegutsenud teaduste kaitsepühaku Katariina (kreeka-ladina k. - puhas) surmapäevast (305. aastal) alates. Meie esivanematel oli aga kadripäeva pühitsemine ühenduses karjakasvatuse ja põllumajandusega, kirikupühana pole seda päeva kunagi pühitsetud. Nimi Kadri on aga Katariina nimest aegade voolus tekkinud ja on kujunenud põliseks eesti naisenimeks, venelastel on Jekaterina, prantslastel ja inglastel Chaterina, eesti teised lühendvormid on aga Kati, Kata, Kai ja Triinu. Kõik ilusad naisenimed.

Kadripäeva kombed olid meil seotud esivanemate uskumustega, ilmastikuga, inimeste igapäevase tööga nagu teisedki eestlaste pühad ümber aasta. Mart oli üle põllu, Kadri üle karja, Mart andis hoogu viljakasvule, Kadri aga sigivust karjale, olles mõlemad põllumehele abiks ja tema head sõbrad.

Tööd ei tohtinud kadripäeval teha. Kohati käis keeld küll üksikute tööde kohta, nagu ketramine, kudumine, õmblemine ja jahipidamine metsloomade ja lindude peale. Karja eest hoolitseti sel päeval aga eriti hästi, söödeti paremini ja loomi ei tohtinud kadripäeval tappa. Küll aga pandi sigudikke aeda nuumale, et nende kasvamine oleks hoogne.

Kadrilaupäeva ja kadripäeva õhtul jooksid kadrid. Need olid valgetes naisterõivastes noored tüdrukud või ka poisid, kes kadriema või kadriisa juhtimisel lauldes ja tantsides perest peresse käisid. Nad korjasid ande ja soovisid pererahvale head karjaõnne. Rahvas kutsus neid ka kadrisantideks. Kadriemal oli tavaliselt laps - riidest nukk - kaasas, kellele tuli anda hambaraha, samuti ka kadriisal kaasas kadrihani - õlgedest tehtud hanekuju laste hirmutamiseks. Et hani lastele kurja ei teeks, pidi pereema andma kadridele kingitusi: linu, villu, õunu, herneid, mett või vööpaelu, kindaid, sukki, rätte... Saades kingitusi, ütlesid kadrid aitüma pereemale hüva andi andmast. Ja kadriema pajatas, et tal on palju tütreid, “pailu paua tahtejaida, neid saab Järvani jagada, anda saab Alutaheje, pillutada Peipusele, kukutada Kunglamaale”. Peretaadile soovis kadriema:

Hallid talli tasased,

Ruunad reiale rammusad,

Laugud latrisse lihased,

Täkud tähtetäpilised,

Sälud särjesilmalised.

Pereemale:

Laudatäie lambaaida,

Põhutäie põrsaaida,

Katukesed kanuda täida.

Siga toogu viisi vingerjida,

Koer kuusi kutsikuida.

Peretütrele:

Kolmed kosilased.

Ühed tulgu, teised mingu,

Kolmandad kojuje jäägu.

Perepojale:

Latritäie laugutäkke.

Igale täkule sadula,

Kübarale kuldapaela,

Kuldapaelale kuduja.

Perelapsele:

Uue kuue,

Uue karratud kasuka.

Laps läeb homme hulkumaie,

Hulkumaie, hooplemaie.

Külarahvas kiitlemaie:

Olgu terve, kadrikene!

Kuube sulle kinkimasta.

Seest on siidie siutud,

Punapaeluja punutud.

Alt on aetud hellieie,

Pealt on pandud palmikuie.

Kadrilaul Reolast

Sügis oma pikkade ööde ja lühikeste päevadega mihklipäevast mardipäevani oli vanas Eestis surnute koduskäimise ajaks. Mardus, surmahaldjas, on kadripäevaga lõpetanud oma nutu laantes ja lepikutes ning rõõmsad pakasepoisid on varsti põhja poolt tulemas, luues jääsildu üle soode ja vete, et lumekuningas saaks maad katta valge vaibaga.

Mardi- ja kadripäevaga algaski nüüd pidutsemine põllu- ja karjahaldjaile. Sügis läheb üle talvesse. Käsile võetakse talvised tööd kodus ja metsas. Kadri istub nüüd Mardi süles ja teeb ettevalmistusi talveks. Kui mardipäeval külmetab või on lumi maas, siis Kadri vesistab ja sulatab selle, kuni Andres pulga ette paneb, s.t. et andresepäevast (30. novembrist) peab ilm uuesti külmale minema. Tihti juhtub aga ilmastikus nii, et Mart määndab, Kadri korrutab, Andres harutab, Nigulas needib ja Toomas toetab takka. See tähendab: mardipäeva ajal on küll veel sula, kuid põllumees pani selleks päevaks kartulikuhjadele esimese mulla peale, kadripäevaks juba teise mulla, sest andresepäevast läheb ilm tavaliselt juba külmale ja seda kindlasti nigulapäevast

(6. detsembrist) või siis toomapäevast ( 21. detsembrist) tingimata.

Kadripäeval viskab talvetaat külma kivi merre ja sooja kivi allikasse, s.t. meie merelahtedele hakkab tulema jää, aga allikakohad järvedes ja jõgedes jäävad kogu talveks lahti. Ka pidid kadripäevaaegsed tuuled ja tormid tooma jõuludeks ilusaid ilmu. Ja missugune on kadripäeva ilm, niisugune on ta loodetavasti ka küünlapäeval (2. veebruaril).

Kui kadripäeval enne valget Sõel, Koot ja Reha maha lähevad, on maarjapäeval (25. märtsil) juba veed lahti ja tuleb hea vilja - aasta ning rohkesti neide saab talve jooksul mehele. Kui kadripäeva õhtul külmetab või lumi on juba maas ning hanged aia ääres, on tuleval aastal hea viljasaak ja põldudel suured viljarõugud. Ka kadripäeva ja jõulude vaheline härmatiserohkus metsas toob rukkilõikuse ajaks ilusad ilmad.

Kadriööl kogunesid külaneiud kella 12 ajal tarre ning moodustasid ringi. Üks neist tõi tuppa hane, pardi, kana või kuke ning laskis selle ringi keskel lahti. Kelle juurde lind tuli, pidi eeloleval talvel kõige enne mehele saama. Ka tõid neiud kadripäeval kirsioksi ja panid vette. Puhkesid oksad jõuludeks, oli pärast jõule kosilasi oodata.

Marti - kadrit jooksmine oli külanoorte seltskondliku läbikäimise viisiks, üksteisega tutvumiseks ja omavaheliseks lõbutsemiseks pimedal ja igaval hilissügisel. Pärast ringijooksmist talust tallu läksid kadrid tavaliselt kadriema või kadriisa tarre, kus jätkus koosviibimine laulude, tantsude ja mängudega hilisööni. Kuid peale noorte käisid päeval ringi mööda küla tõelised sandid, vaesed inimesed, kes olid huvitatud toiduainetest, villast, lõngast, linadest ja valmis riideesemetest. Noori marte - kadrisid huvitasid vaid maiustused, tants ja lõbus ringijooksmine oma seiklustega. Nii oli see veel käesoleva sajandi algul kodukülas, ja niisugusest ringijooksmisest sai endalgi osa võetud. Isegi linnades käisid lapsed hiljaaegu veel marti - kadrit jooksmas. Kahvatu kaja muistsest traditsioonist.

Kustas Põldmaa. Nurmelt ja niidult. - Tallinn: Valgus, 1976. - Lk. 232 - 234.