25. novembril on Selle päeva taga seisab varakristlik pühak Aleksandria Katariina. Legendi kohaselt võitnud see noor, ilus ja tark neiu avalikus vaidluses 50 paganlikku filosoofi ja pööranud nad tagatipuks ristiuskugi. Sellise häbematuse eest ootas teda märtrisurm. Algul püüti tütarlast rattale tõmmata, aga kuna see nurjus taevavägede vahelesegamise tõttu, siis raiuti tal pea maha. Seejuures olevat pühaku kehast vere asemel voolanud piim. Katariina levinuimaks sümboliks sai küll ratas, aga tema populaarsust Euroopa rahvaste seas karjakasvatuse patroonina on seotud just selle piimaga. Siit võib lähtuda ka uskumus, mis tuntud meilgi, et Katariina aitab sünnitajaid naisi. Katariina tähtpäev kinnistus 25. novembril 10. sajandil ja tema populaarsus levis eriti alates ristisõdadest. 12. sajandiks olid Katariina legendid tõlgitud kõigisse tollastesse tähtsamatesse keeltesse. Tema auks pühitseti palju kirikuid ja eriti naiskloostreid. Ristisõdijate Eestisse jõudmise ajaks oli Katariina niisiis oma populaarsuse tipul. Eesti kadripäeva kombestikust mäletatakse tänapäeval kõige paremini kadrisante, kes erinevalt mardisantidest olid eelkõige naisterahvad. Muidu oli nende käimine ja käitumine üldjoontes sarnane mardisantidele. Kadripäev oli naiste püha. Kombestikus domineeris karjandus põllunduse üle ja kari oligi ju naiste hoole all. Ilmaennustused (ilmaennustus kui seesugune seostub eeskätt põllundusega) on kadripäeval vähem olulised kui mardipäeval. See avaldub mitte niivõrd nende vähemas arvus, vaid selles, et need on lühiajalisemad. Harva arvatakse kadripäeval ilma kaugemale kui toomapäevani (21. detsember). Levinum vormel oli: kadripäevane sula tähendab külma andresepäeva (30. november). Karja seast on kadripäeval enim tähelepanu all lambad. Nende huvides oli kadripäeval keelatud ketramine, õmblemine ja kudumine, samuti lamba niitmine. Teateid lamba tapmisest kadripäeval on vähe, märksa levinum oli rituaalne (pudru)söömine lambalaudas, mis pidi lammastele head edenemist tooma. Loomulik, et tänapäeval, mil lambakasvatus on soiku jäänud, saati siis linnaolustikus, on see komme unustatud. Kardisante seevastu näeme veel nüüdki. |