23. APRILLIL - JÜRIPÄEV

Ajal, mil Diocletianus ja Maximilianus olid Rooma keisrid, juhtunud Lüübia maal Silene linnas kole lugu. Linna kõrvale järve, mis suur nagu meri oli, asunud üks kihvtise hingeõhuga lohemadu elama. Kui ta linnamüüride alla tuli ja hingas, jäid paljud linlased otsekui katku ja koolesid ära. Et lohe linna juurde ei tuleks, hakkasid linlased talle iga päev järve äärde toiduks lambaid viima. Ikka kaks lammast korraga. Aga oh häda, varsti tuli lammastest nappus kätte. Et linna päästa, hakkasid linlased kuninga nõudel iga päev liisku võtma, kelle poeg või tütar lohele ohverdatakse koos ühe lambaga.

Ühel päeval juhtunud nõnda, et kuningas ise saatusliku liisu tõmbas, mis ka pidi oma ainsa tütre koletisele roaks viima. Kuningas kaeblema: "Võtke minu kuld ja hõbe ja pool kuningriigist, aga jätke mulle minu tütar, et ta ei peaks nõnda haledasti surema." Aga rahvas sai vihaseks ja kostis: "Kuningas, sina ise andsid meile käsu; meie pidime oma lapsed kaotama ja sina tahad nüüd oma tütre alles jätta? Kui sina seadust ei täida, mis sa andnud oled, põletame me sinu ja su maja ." Kuningas paluma ajapikendust. Rahvas lubas talle kaheksa päeva oma last leinata.

Kui kaheksas päev kätte jõudis, kaebles kuningas mis ta kaebles, aga ära ta saatis, kuninglikud rõivad seljas.

Printsessi järve äärde jõudes ratsutas ootamatult ligi üks noor rüütel, Georgius nimi, Kapadookiast pärit. See küsima, miks ilus tüdruk nutab. Tüdruk jälle: "Hea noormees, põgene ruttu, et sa ei peaks koos minuga hukka saama." No kus sa sellega. Rüütel Georgius laskis loo endale ilusti ära rääkida ega põgenenud mitte, kui ka tüdruk õhutas. Ja kui kihvtise hingusega lohemadu oma jubeda pea järvest välja tõstis, kargas Georgius oma valgele hobusele, tegi ristimärgi ja tuhknai jäledikule vastu. Ei see jõudnud tiibugi soputada, kui vahva rüütel nii osavasti odaga suskas, et lohemadu haavatuna vaguraks jäi. Rüütel kostis tüdrukule: "Võta oma vöö vöölt ja seo koletisele kaela. Öeldud- tehtud. Lohe järgnes tüdrukule kui üks sõnakuulelik kutsikas. Georgius ja printsess juhtisid lohe linna. Kui linlased seda nägid, pelgasid nad eluka pahast hingeõhust hukka saada ja põgenesid linnast mägedesse. Aga Georgius hüüdis neile: "Ärge kartke mitte, sest Issand Jumal on mind teie juurde saatnud, et ma teid lunastaksin sellest lohest. Seepärast võtke kõik Kristust uskuda ja võtke ristimine vastu, siis tahan mina lohe maha lüüa."

Nüüd laskis kuningas end ristida ja kogu rahvas ühes temaga. Ja rüütel võttis mõõga ja lõi eluka surnuks. Ja pärast läks tarvis nelja paari härgi, et lohe surnukeha linnast välja vedada mahamatmiseks. Aga ristida laskis end 20 000 meest, naist ja lapsi hulka arvamata.

Nõnda siis olnud lugu rüütel Georgiuse ja Silene printsessiga, nagu kinnitab "Kuldlegend". Ja lisab, et kuna Georgiuse ja tema hilisema martüüriumi kohta päris kindlaid teateid ei ole, lubanud Nikaia kirikukogu võtta Georgiuse loo apokriivalistesse raamatutesse. Ja see lugu meeldis kõigile lastele ja täiskasvanutele üliväga. Ainult loo teine pool mitte. Sest vahva rüütel ei teinud nõnda, nagu ühes korralikus muinasjutus peab olema. Ei ta võtnud päästetud printsessi naiseks, ei saanud äia surres kuningaks ega jätnud surres oma vanemat poega Lüübia maad ja Silene linna õiglaselt ja armuliselt valitsema. Tema käskinud kuningal kirikut austada, preestritest lugu pidada ja vaestele armuande anda. Siis, kui keisrite Diocletianuse ja Maxentiuse ajal kristlasi iseäranis ägedalt taga kiusama hakati ja juba 17 000 oli ära hukatud, võttis Georgius oma rüütli rüü maha, riietus kristlasena, läks linna ja karjus avalikult: "Kõik teie jumalad on ebajumalad ja pahad vaimud, aga meie issand on taeva loonud." See oli niisama hea kui 1950. aastal Raekoja platsil hüüda: "Jossif Vissarionovitš on timukas." Muidugi võtsid keiserlikud ametimehed tarvitusele vajalikud meetmed dissidendi töötlemiseks: temasse taoti naelu, keha põletati tõrvikutega. Lõpuks ta muidugi hukati ja pääses märtrite osadusse.

Meil Tallinnas oli Toompeal (rüütlite?) Püha Jüri ordu, Toomkirikus ja Nigulistes Püha Jüri kabelid, altaritest rääkimata. Kui aastal 1513 koostati klaasijate, maalrite ja puuvoolijate ameti põhimäärus, siis nähti ette: kes tahab ametis meistriks saada, peab meistritöö teema valima kolme hulgast: Meie Armas Neitsi troonil, Veroonika rätt või Püha Jüri valgel hobusel. Ka kodanikumajade trepiesistel tuli ette kiviplaate Püha Jüri kujutisega. Meister Reinken tegi ühe seesuguse isegi Riia Mustpeade majale. Meil on Mündi tänav 4 fassaadil Püha Jüriga etikuplaadi osa, millel vaga rüütel lohele surmahoopi andmas. Ja Kiek in de Kökis võime näha Jüri odapistjana Mustpeade kirikupingi leenil.

Rahvakalendrist ei jõua seekord rääkidagi. "Jüripäeval seob püha Jüri huntidel suud kinni" ja teeb veel mitutsugu imet. Püha Jüri oli haldja eest, kes põllu- ja karjaõnne eest hea seisis. Jüripäevaga on seotud mingi kristuse- eelse kevadpüha sugemed, paganlikelt künnipäevalt ja karjalaskepäevalt üle tulnud kombed.

Tähtsamad kombed olid vast: kolm söömavahega tööpäev alates jüripäevast; sulaste, tüdrukute ja suiliste rendilepingute jõustamine ning vanade lõppemine, mispärast jüripäev paljudele ka kolimispäevaks tikkus saama (kui just "õnnetutele" esmaspäevale või reedele ei trehvanud). Rüütlimütoloogia süütute tütarlaste kaitsjast on Püha Jüri Eesti taludes rohkem hobuste kaitsjaks saanud.

Kuna Püha Jüri on ikka paaris lohega, meil aga peale pisuhändade muid lohelisi napib, kasutati lohe aseainena rästikut. Enne jüripäeva tapetud rästikust, tema peast või tuhast võivat tulu tõusta kohtuskäimisel, kaitseks kurja silma ja sakste viha vastu.

Jüri Kuuskemaa