JÜRIKUU LUGU Heli Veigel   Vanasti hüüti aprilli jürikuuks, sest selle kuu kõige tähtsam päev oli jüripäev. Siis alustati põllutöödega. See Jüri, kelle järgi päev nime sai, elas väga-väga ammu suures Rooma keisririigis. Tänapäeval asub Jüri kodukohas hoopis Türgimaa. Jürit kutsutakse ka lohetapjaks. Kas saab ühel mehel vägevamat ja väärikamat nime olla? Läbi aastatuhandete on kandunud lood Jüri ennekuulmatust vaprusest. Lohetapja sai temast niimoodi. Ühel päeval sattunud Sülene linna suur salk Rooma sõdureid. Elanikud rõõmustasid, sest lootsid neilt kaitset lohe hirmuvalitsuse eest. Iga päev pidid nad loosiga kellegi välja valima ja elukale eineks andma. Tol päeval oli halastamatu liisk langenud kuninga enda tütre peale. Juba oli neiu linnast välja viidud ja ühe kalju külge aheldatud. Kui ta seal oma kurba lõppu ootas, astus sõdurite hulgast esile nende juht Jüri. Ta teatas kuningale oma valmisolekust lohega võidelda. Jüri leidis koletise linna taga soost. Ei hirmutanud teda tolle kohutav välimus ega suust paiskuvad tuleleegid. Jüri südametunnistus oli puhas ning sellepärast ta surma ei kartnud. Niisuguse inimese nägemine jahmatas lohet nõnda, et ta muutus päris taltsaks. Jüri päästis printsessi kalju küljest lahti. Tema kleidivöö sidus ta lohele ümber kaela ja nii sammusid nad kolmekesi linna tagasi. Linnaelanikud ehmusid ja palusid Jüri, et ta lohet ellu ei jätaks. Vapper sõdalane seletas, et too ei sure enne, kui linna iga elanik kõigest kurjusest loobub. Kurjus olla metsalise õige toit olnudki. Nüüd palusid kõik suure innuga oma halbu tegusid, sõnu ja mõtteid üksteiselt andeks. Jüri võis nüüd linna hirmuvalitseja rahumeeli surmata. Nii saigi temast Lohetapja. Linnaelanikud maitsesid veel pikki aastaid tõeliselt õnnelikku põlve. Kuidas on lood sinuga - ega ometi sina mõnikord oma südames lohetoitu hoia?   TÄHEKE. 1995/4.