TERE, NÄÄRID!
See oli pere üks vanematest poistest, kes vana-aastaõhtul õlekood rehetuppa tõi. Kui ta oli õled põrandale laiali laotanud, viskus neile ristseliti lamama ja hüüdis nii, et kogu tare rõkkas: “Tere, näärid!” Kohe paiskus rehetoauks valla ning väiksemad poisid ja tüdrukud jooksid nääriõlgedele mängima ja hullama. Tulid õlgedele pikutama ja juttu ajama ka isa ja vanaisa.
Lapsed kilkasid ja vallatlesid. Äkki kostis ukse tagant: “Kop-kop-kop!” Lapsed jäid ehmunult vait. Pereisa imestas: “Kes seal klopib? Kes nii hilja veel sisselaskmist nõuab?”
Uks tehti lahti ja tuppa kukkus imelik mees. Tal oli õlgedest keha ja õlgedest pea, tal olid õlgedest käed ja jalad. Õlgmehel olid jalas vanad tahmased püksid ja seljas vana tahmane kuub. Ja õlgmehe nägu oli täitsa tahmakriimuline.
“Tahmatoomas, tahmatoomas!” kilkasid lapsed ja püüdsid end üksteise selja taha peita. Pereisa ütles vanemale pojale: “Ei meil ole kedagi, kes tuleval aastal tahab olla must ja kräämus, pesemata näo ja sugemata juustega. Juhata see külamees hoopis naabertallu!”
Vanem poeg vedas õlgmehe kiiresti rehetoast välja.
Õues oli juba pime. Pereisa kutsus vanema poja ja käskis: “Mine õige välja ja vaata, kas taevas tähti sirab, ja pärast katsu lume sügavust kah!”
Poiss läks õue, vaatas: mustav taevas oli siravaid tähti täis külvatud. Poiss torkas luuavarre aia äärde tuisanud lumehange. Luuavars kadus hange päris ära.
Kui poiss oli toas tagasi, seletas pereisa: “Taevas tähti täis - viljapuud õunu ja marjapõõsad marju täis. Sügav lumi - leivavilja küllaga.”
Nääriööl, kui kogu pere juba rahulikult magas, hiilis neiu särgiväel ja paljajalu läbi lume sauna. Tal oli kaasas küünal ja kolmnurkne tükk katkisest peeglist. Neiu pani küünla põlema, vaatas üksisilmi peeglisse ja muudkui mõtles poisi peale, keda ta endale kangesti kaasaks soovis. Kui selle poisi nägu peeglisse ilmus, teadis neiu, et tema soov läheb täide.
Uusaastahommikul vara läks karjapoiss vaatama, kas öösel on hundid õues käinud. Kui nägi värskel lumel hundijälgi, ei siis kahelnud, et kogu tuleva suve on soed lambaid kimbutamas.
Pereisa viis laudast hargitäie sõnnikut põllule, et uuel aastal annaks põld viljale kasvurammu. Siis uuris pereisa tuule suunda: kui tuul puhus põhjakaarest, oli karta vilu aastat. Enne tuppa minemist vaatas pereisa kaevu ja kuulas vee häält. Kui kaevuvesi veidike virvendas, oli loota sooja talve, kui aga kaevust kostis tasast korinat, oli oodata külma ja tuisku.
Uusaastahommikul pani pereema pütivõru köögipõrandale, poetas võru keskele veidi viljateri. Siis laskis kanad kööki ja need kukkusid teri nokkima. Nüüd oli pereema kindel, et kanad ei mune kord siia, kord sinna, kord koguni majast eemale põõsa alla, vaid munevad korralikult pessa.Pioneer nr. 12 / 1979.