| RÕÕMUTOOJAD
On imeilus jõuluõhtu. Sajab laia pehmet lund. Metsa tänava väikestel majadel on valged vaibad katustel. Aiapostidel kohevad mütsid peas. Teed - tänavad peidus räitsakatest vaiba all. Päkapikud Juku ja Juss sibavad ühe maja juurest teise juurde. Kus juhtuvad kuusesärata akent nägema, hüppavad hopsti! aknalauale. Vaja teada, miks selles peres jõulupuud ei ole. Ja mida nad näevad! Ühes väikeses kambris istub üksik vanamemm. Tema ees laual väreleb lühike küünlajupp. Teises majas lamab voodis väike tüdruk. Ja nutab haledasti: “Jõulupuu, jõulupuu! Tahan ka jõulupuud!” Ema istub voodi ees ning lohutab: “Ma ostsin sulle kallist rohtu. Kuuse ja küünalde jaoks enam raha ei jätkunud.” Kolmandast aknast paistavad taat ja memm. Nad hoiavad teineteisel käest kinni ja laulavad: “Oh, kuusepuu, oh, kuusepuu…” Aga toas pole kuuske ega küünaltki. Juss ja Juku peatuvad veel neljanda, viienda, kuuenda… kurva akna ees. Jõudnud Metsa tänava lõpuni, keeravad nad nobedasti kuusiku poole. Ega teekond seal paksu lume sees kerge ole. Ent kaksikvennad Juss ja Juku on päkapikud parimas eas - täpselt kahesaja seitsmekümne viie aastased, tugevad ja sitked sellid. Tugevaks teeb neid imejõud, mis mehikesi lumest ja tormist, ja kui vaja, isegi sügavast veest ja paksust padrikust läbi aitab. Pealegi - nad näevad öösel niisama hästi kui päeval. Mis aga kõige tähtsam: nad tahavad kogu südamest head teha. Sellepärast ületavadki nad kõik raskused. Juss ja Juku turnivad metsa all risu - räsu sees natuke aega ringi. Äkki hüüab Juss: “Juku, tule siia! Vaata, kui armetu kuusenäss!” Tõepoolest! Kuuseke on lume sees nii väetike, et päris kurb teda vaadata. Ei sellest küll uhket metsakuuske kasva! Jääb äbarikuks või kuivab hoopis ära. Päkapikud võtavad käest kinni ja jäävad kuusekese juurde seisma. End tasakesi õõtsutades hakkavad nad lauluviisi ümisema: “Kuuseke, kuuseke! Oled alles nõrguke! Kasva vähe pikemaks! Igapidi kenamaks! Siis sust, väike kuusepuu, saab üks vahva jõulupuu! Memme - taadi rõõmupuu! Haige lapse soovipuu!” Ja vaata imet! Kuuseke hakkabki sirguma. Oksad muutuvad tugevamaks ja tihedamaks. Tüvi sirgemaks. Okkad rohelisemaks. Viimaks ongi kena kahar kuusk valmis. Juss ja Juku võtavad kuusepoisi kaasa. Varsti leiavad nad teise ja kolmanda ja veel mitu viletsat kuusehakatist. Ümisevad neile oma võlusalmi peale ja - äbarikkudest saavad toredad topsakad jõulupuud. Nüüd kähku linna tagasi! Sinnasamasse Metsa tänavale, kus nii palju aknaid oli neile tuhmilt vastu vaadanud. Kuuskede kandmine pole Jussile ja Jukule mingi mure. Võtavad kumbki paar - kolm kuusepoissi ühe, samapalju teise kaenla alla ja tuiskavad minema. Nii et lumine vagu taga! Oi, kuidas vanamemm rõõmustab! “Vaata aga vaata!” lööb ta käsi kokku. “Küünaldes jõulupuu akna taga!” Kiiruga tatsub memm õue ja võtab kuusekese hellalt sülle. Seab oma õlarätikugi rõõmupuule varjuks, et küünlad ära ei kustuks. Varsti on ta aga ukse peal tagasi. Ja paneb trepile kausikese kartulipudruga. Muud tal ju pole. Ent kuusetoojat ei raatsi tänamata ära lasta. Vanamemm hõikab lumisele tänavale: “Oled sa hea vaim või hea inimene - ära põlga mu putru! Siis olen minagi saanud jõuluõhtul kedagi kostitada! Olgu mul kaks rõõmu korraga: ilus kuuseke ja hea südamega sõber mu söögilauas!”
Väike haige tüdruk istub akna ääres. Ema on ta sooja teki sisse mässinud. Nii võib tütreke natuke aega räitsakate liuglemist imetleda. Korraga hüüab tüdruk heleda häälega: “Ema, ema! Nad on siin! Väikesed mehikesed! Punased tuttmütsid peas ja rohelised kuued seljas! Neil on midagi kaenla all… Oi, oi! Jõulupuu! Nüüd hakkasid küünlad ka põlema!” Ema ruttab tütre kõrvale. Kuusekest ta näeb, aga tuttmütsiga mehikesi ei hakka kuskilt silma. Emale meenub, et kunagi ammu, lapsepõlves, oli temagi kord päkapikke näinud. Selle peale oli vanamemm talle kostnud: “Ainult väikesed näevad endast väiksemaid!” Kas peab temagi nüüd oma tütrele nõndasamuti ütlema? Muidugi! Nii ta ütlebki. Ent väike haige tüdruk mõtleb juba muule. Ta hüüab: “Ema, pane mehikestele õue natuke minu tablette! Viimati külmetavad paksus lumes sumades ja jäävad haigeks! Siis läheb neil arstirohtu vaja!” Juba ongi ema õues. Riputab tillukese tabletikoti aknalaua külge. Kuuse aga toob tuppa ja paneb haige tütre voodi ette lauale. Kui palju rõõmu on nüüd nende väikeses toakeses! Jõulupuu - rõõmu ja arstirohtude kinkimise rõõmu.
Kolmanda akna taga laulavad taat ja memm ikka veel jõululaule. Nad teavad nii palju armsaid viise. Kui üks lõpeb, alustavad nad kohe uut. Äkki silmavad lauljad akna taga kuusekest. Kikivarvul lähevad nad akna alla. Astuvad tasakesi, nagu kardaksid, et kuuseke võib ehmuda ja ära minna. Aga jõulupuu ei lähe! Võngutab justkui kutsudes oma oksakesi. Korraks võbelevad küünlaleegid kutsuvalt: “Tulge ruttu!” Taat toob kuusepuu tuppa. Memm otsib kapist peene kaelaga vaasi. Valab selle vett täis. Kuusekese tüveots ulatub parajasti veeni. Oksad - okkad saavad juua ja puu ei kuiva niipea ära. Käsikäes, nagu oleksid nad väikesed lapsed, seisavad memme - taati laua ääres. Nende vanad silmad naeravad. Nad alustavad jälle uut laulu: “Tiliseb, tiliseb aisakell, lumi hell, lumi hell…” “Oot - oot! Mul peaks ka sahtlis üks väike aisakell olema. Mäletad, punase - valgetriibuline pael küljes. Ehk läheb headel kuusetoojatel seda tarvis. Panevad kasvõi oma toaukse külge. Iga kord, kui nad uksest tulevad või lähevad, kuulutab aisakell rõõmsalt till-tall, till-tall! Meenutab neile, kui rõõmsad me täna olime!” Memm on nõus. Nad lähevad vaskset aisakella otsima. Otsivad ja leiavadki. Juss ja Juku on kogu Metsa tänava läbi käinud. Kuusekesi on just paras jagu. Nüüd säravad kõigis majakestes jõulupuud. Päkapikud patsutavad teineteist õlale ja viskavad lume sees seitsekümmend seitse kukerpalli. Siis klopivad vastastikku oma punased tuttmütsid, rohelised vammused ja pikad hallid habemed lumest puhtaks. Mis muud kui metsa tagasi! Seal ootab neid iidse kuuse all kena kabe kodu. Kaks tuba, tillukesed toolid - lauad - voodid sees. Laua peal jõulupuu. Vaja vaid küünlad külge võluda. Juss ja Juku vudivad edasi kodu poole. Nende järel libiseb nööri otsas väike nukukelk. Ühes majas oli see tavaline mänguasi neile kingituseks ukse taha pandud. Nüüd on kõik teised kingid kelgu peal kuhjas. Pudrukausike ja tabletikott, aisakell ja … ei jõua ühe jutiga neid meeldegi tuletada. Juss ütleb Jukule: “Täna siis kutsume meie kuuse oravad enda juurde jõuluõhtule!” Juku kinnitab õhinal: “Ikka, ikka! Meil ju käbid ja pähklid ja tõrud ammuilma külakostiks sahvrisse kokku korjatud!” Jõululumi langes maha. Taevas on selge. Kõrgel tumedal taevalael vilguvad tuhanded tähesilmad. Nagu oleks kogu taevalaotus jõulupuid risti - rästi täis riputatud. Jõulualbum. - Tln.: MINIKIRI, 1994. - Lk. 11 - 13. |