Päkapiku jõululugu
Näidend Artur Jurini järgi

Tegelased:
JUTUSTAJA
JÕULUVANA
PISIKE PÄKAPIKK
PEHKINUD PUUNOTT
LINNUKE
LUMEMEES
PÕHJAPÕDRAD
PALJU MAGAVAID PÄKAPIKKE
KÄOKELL

JUTUSTAJA: Kaugel Põhjamaal olid jõuluaskeldused lõppemas. Veel mõned rattad mänguautodele, viimased õmblused nukukleitidele ja ilusad punased tutid pakkidele külge siduda.

Jõuluvana ja päkapikkude magamistuba.
On varajane hommikutund. Tööst väsinud päkapikud magavad veel ja näevad jõuluund. Jõuluvana ajab end voodist üles, sirutab ja tatsab tasapisi kingitoa poole.

JÕLUVANA: (vaikselt) Näe, ongi käes see tähtis päev, milleks terve aasta on valmistatud. Pean vaikselt tegema, et mitte päkapikke nii vara  äratada.

Möödudes vanast käokellast, asetab ta sellele väikese mängukuuse.

JÕULUVANA: (sosistades) Häid jõule, kellakägu! Maga veel, sul on ju veerand tundi aega.

Jõuluvana tõmbab mantli selga ja paneb mütsi pähe.

JÕULUVANA: Peab nüüd need õhtul valmispandud kingitused kasti laduma. Vot nii!

JUTUSTAJA: Taat ei märganud, et kasti põhja oli põõnama jäänud üks päkapikk. Too oli nii väsinud, et ei jõudnud enam voodini minna.

Kõik valmispandud kastid ja kotid laob jõuluvana saani ja sõit võiski alata. Läbi metsade ja orgude, mööda sätendavat lund, veavad kaks põhjapõtra kingituste koormat.

JÕULUVANA: (hoiab ohje ja sõidab saaniga) Juhhei! Kiiremini!

JUTUSTAJA: Ühes kurvis vajus kingikast, kus päkapikk ikka veel magas, saanist välja ja pudenes lumele laiali.
Jõuluvana ei märganud aga midagi.

PÄKAPIKK: (külmas lumes ärgates) Kus ma küll olen? Miks nii külm on? Kus teised on? Mis juhtus?

Korraga kostus lähedalt kellegi kärisev hääl.

PUUNOTT: Palun aita mind siit välja! Ma seletan sulle, mis juhtus.

JUTUSTAJA: Abipaluja oli vana pehkinud puunott, mis oli murdunud männi tüve alla kinni jäänud.

Päkapikk jooksis männi juurde ja sikutas seda. Peagi oli puunott vaba.

PUUNOTT: Tuhat tänu sulle! Sa pudenesid koos selle kastiga jõuluvana saanist. Taat seda ei märganud ja on nüüd kindlasti juba laste juurde jõudnud. Lähme õige koos teda otsima!

Puunott nagisedes ees ja pisike päkapikk tema kannul - nii läksid nad mööda saani jälgi edasi.

JUTUSTAJA: Mõnda aega vantsinud, silmasid nad lagendikul lumemeest. Selle olid teinud lapsed, kes metsloomadele süüa viisid.

PÄKAPIKK: (reipalt) Tere, lumemees!

LUMEMEES: Tere, tere! Mis teid siia metsa tõi?

PÄKAPIKK: Minuga juhtus äpardus. Kukkusin kogemata jõuluvana saanist koos kingikastiga maha. Ma pean ruttu jõulumehe üles leidma, muidu võib mõni laps kingitusest hoopis ilma jääda.

LUMEMEES: See on küll õnnetus. Aga võtke mind endaga. Ma igatsen väga laste järele. Üksinda on siin nii igav! Loomad minuga ei räägi. Ja pealegi kardan ma oma nina pärast. (sügab ettevaatlikult oma nina) Siinkandis olla jäneseid nähtud.

PÄKAPIKK: Tule pealegi. Laste juurde me just lähemegi. Koos ongi lõbusam.

Hakkavad koos minema. Korraga tormab päkapikk puunotist mööda.

PÄKAPIKK: Hei! Vaata ikka ette ka!

JUTUSTAJA: Kõik ehmusid paigale. Üks väike linnuke lebas oimetuna maas. Veel samm ja talle oleks peale astutud. Päkapikk võttis linnukese oma soojade käpikute vahele.

LINNUKE: Süüa! Süüa!

Kõik vaatasid ringi. Ümberringi oli ainult lumi. Kaaslaste nägudele tuli murelik ilme.

PUUNOTT: (rõõmsalt) Mina saan linnukest aidata! Minu koore vahele on pugenud igasugused putukad ja mutukad. Nad panevad mu üleni kihelema. Nüüd saan neist ometi lahti!

Päkapikk pistis oma käe kooreprakku, tõmbas selle välja ja tema peopesal oli mitu ussikest ja mardikat. Linnuke asus sööma.

LINNUKE: Aitäh, sõbrad! Ma saan teid oma lauluga tänada.

JUTUSTAJA:(linnulaulu taustal)Ja siis kõlas lumises metsas selline linnulaul, mida seal varem vaid kevadel kuulda võis. Isegi vana ja paljunäinud puunott oli üllatunud.

PUUNOTT: Näete, eemalt paistavadki juba majad. Ja üks saan seisab maja ees.

KÕIK KOORIS: Hurraa! Jookseme võidu!

Lumemees jookseb kõige kiiremini.
Kuid oh häda! Suure kiirusega tormav lumemees ei märganudki küngast. Ta kukub ja hakkab veerema.

LUMEMEES: Appi! Ma kaotasin pea!

Ämber veereb vasakule, pea rullub paremale, porgandist nina tuleb küljest ära ja oksa hoidev käsi lendab kaarega otse ämbrisse.

PUUNOTT: (pomisedes) Väga segane lugu...

JUTUSTAJA: Suure ähmiga hakati lumemeest kokku panema. Küll prooviti ühtepidi ja siis jälle teisipidi. Isegi lumemees ei saanud vahepeal aru, mis temast tehakse. Pika pusimise peale said kõik tükid oma õigele kohale.

Majast kostus laulu ja sõbrad hiilisid lähemale.

PÄKAPIKK: Ongi jõuluvana!

LUMEMEES: Just need lapsed käivadki loomi söötmas. Nemad mu meisterdasidki.

PUUNOTT: Oo, kui ilus!

PÄKAPIKK: Nüüd võib kindel olla, et iga laps saab kingituse. Toon vaid kingikasti ära. Kes tuleb mind aitama?

Kingikast lohistatakse sisse ja järgneb lustakas kinkide jagamine.