Päkapiku jõululugu

Kaugel põhjamaal olid jõuluaskeldused lõppemas. Veel mõned rattad mänguautodele, viimased õmblused nukukleitidele ja ilusad punased tutid pakkidele külge siduda.

Jõuluvana uni sai otsa juba varavalges.
Tööst väsinud päkapikud magasid veel ja nägid jõuluund. Just sellest, nagu päkapikud tavaliselt ikka näevad - und lumest, kingitustest, kuusepuudest ja rõõmsatest lastest.
Jõulutaat tatsas tasakesi kingitoa poole. Ta ei tahtnud päkapikke üles ajada. Möödudes vanast käokellast, asetas ta sellele väikese mängukuuse.
"Häid jõule, kellakägu!" sosistas ta.
Kellakägu aga magas edasi. Tema pidi ärkama alles veerand tunni pärast.
Jõuluvana tõmbas mantli selga ja pani mütsi pähe. Siis ladus ta kasti õhtul valmis pandud kingitused. Taat ei märganud, et kasti põhja oli põõnama jäänud üks päkapikk. Too oli nii väsinud, et ei jõudnud enam voodini minna.

Kõik valmispandud kastid ja kotid ladus jõuluvana saani ja sõit võiski alata. Läbi metsade ja orgude, mööda sätendavat lund, vedasid kaks põhjapõtra kingituste koormat. Jõuluvana hoidis ohje ja hüüdis:" Juhhei! Kiiremini!"

Ühes kurvis vajus kingikast, kus päkapikk ikka veel magas, saanist välja ja pudenes lumele laiali.
Jõuluvana ei märganud midagi.
"Kus ma küll olen? Miks nii külm on? Kus teised on? Mis juhtus?" ehmunud päkapikk sumas lumes ega saanud millestki aru.
Korraga kostus lähedalt kellegi kärisev hääl:" Palun aita mind siit välja! Ma seletan sulle, mis juhtus."
Abipaluja oli vana pehkinud puunott, mis oli murdunud männi tüve alla kinni jäänud.
Päkapikk jooksis männi juurde ja sikutas seda. Peagi oli puunott vaba.
"Tuhat tänu sulle," ütles puunott ja sirutas end mõnuga." Sa pudenesid koos selle kastiga jõuluvana saanist. Taat seda ei märganud ja on nüüd kindlasti juba laste juurde jõudnud. Lähme õige koos teda otsima!"
Puunott nagisedes ees ja pisike päkapikk tema kannul - nii läksid nad mööda saani jälgi edasi.
Mõnda aega vantsinud, silmasid nad lagendikul lumemeest. Selle olid teinud lapsed, kes metsloomadele süüa viisid. "Tere, lumemees!" hüüdis päkapikk juba kaugelt.
"Tere, tere!" rõõmustas lumemees. "Mis teid siia metsa tõi?"
Päkapikk jutustas oma äpardust ja soovis kiiresti jõuluvana üles leida. Ta kartis, et muidu võib mõni laps kingitusest ilma jääda. Terve kastitäis mänguasju oli ju metsa all laiali.
"Võtke mind endaga," palus lumemees. "Ma igatsen väga laste järele. Üksinda on siin nii igav! Loomad minuga ei räägi. Ja pealegi kardan ma oma nina pärast. Siinkandis olla jäneseid nähtud."
Lumemees sügas ettevaatlikult oma nina.

"Tule pealegi. Laste juurde me just lähemegi," sõnas päkapikk. "Koos ongi lõbusam."
"Hei! Vaata ikka ette ka!" hüüdis päkapikk ja tormas puunotist mööda.
Kõik ehmusid paigale. Üks väike linnuke lebas oimetuna maas. Veel samm ja talle oleks peale astutud. Päkapikk võttis linnukese oma soojade käpikute vahele.
"Süüa! Süüa!" piuksus linnuke.
Kõik vaatasid ringi. Ümberringi oli ainult lumi.
Kaaslaste nägudele tuli murelik ilma.
"Mina saan linnukest aidata! Minu koore vahele on pugenud igasugused putukad ja mutukad. Nad panevad mu üleni kihelema. Nüüd saan neist ometi lahti," hüüdis äkki puunott rõõmsalt. Päkapikk pistis oma käe kooreprakku, tõmbas selle välja ja tema peopesal oli mitu ussikest ja mardikat.
Nii sai linnuke oma kõhu täis.
"Aitäh, sõbrad! Ma saan teid oma lauluga tänada."
Ja siis kõlas lumises metsas selline linnulaul, mida seal varem vaid kevadel kuulda võis. Isegi vana ja paljunäinud puunott oli üllatunud.
Eemalt paistsidki juba elumajad ja ühe ukse ees seisis tuttav saan. "Hurraa!" hõiskasid sõbrad kooris ja tõttasid sinnapoole. Lumemees jooksis kõige kiiremini.
Kuid oh häda! Suure kiirusega tormav lumemees ei märganudki küngast. Ta kukkus ja hakkas veerema. "Appi! Ma kaotasin pea!"
Ämber veeres vasakule, pea rullus paremale, porgandist nina tuli küljest ära ja oksa hoidev käsi lendas kaarega otse ämbrisse.
"Väga segane lugu," pomises puunott.
Suure ähmiga hakati lumemeest kokku panema. Küll proovitu ühtepidi ja siis jälle teisipidi. Isegi lumemees ei saanud vahepeal aru, mis temast tehakse. Pika pusimise peale said kõik tükid oma õigele kohale.
Majast kostus laulu ja sõbrad hiilisid lähemale.
"Ongi jõuluvana!", ohkas päkapikk kergendatult.
"Just need lapsed käivadki loomi söötmas. Nemad mu meisterdasidki," oli lumemees õnnelik.
"Oo, kui ilus!" sõnas puunott. Nüüd võis olla kindel, et iga laps saab kingituse. Oli tarvis vaid need metsa alt ära tuua. Ja põtradega käis see kiiresti.