NÄÄRIDEL ON LUBA TUPPA TULLA Ingrid Sarv Toredad on eestlaste vanad näärikombed. Neid pidades lootis vanarahvas, et lahkuva aasta rõõmsa ärasaatmisega tuleb ka uus aasta rõõmuküllane. Perenaine keetis, küpsetas ja praadis. Peremehe hooleks jäi, et kaljaastja ja õlleankur oleksid kihisevat jooki ääreni täis. Arvati, et siis ei tule ka uuel aastal söögist ega joogist puudus. Näärihommikul pandi saunaahi varakult küdema, sest vana aasta higi tuli maha pesta. Poisid lõhkusid nii palju puid valmis, et nääripäeval ja hiljemgi polnud tarvis kirvest kätte võtta. Kui toad olid puhtaks pühitud, saunas käidud, lauale kantud kõik söögid ja joogid, toodi tuppa õlevihud. Neid pikki puhtaid õlgi nimetati näärideks. Õlgede tooja ütles ukselävel: “Tere, siitpere! Kas nääridel on luba tuppa tulla?” Toasolijad vastasid: “Tere, tere! Tule ise ja too näärid kaasa!” Seejärel võeti õlevihud lahti ja visati õlgi toalakke. Mida rohkem kõrsi laepalkidele rippuma jäi, seda parem arvati tulevat viljasaak. Põrandale laotatud õlgedel oli vanadel mõnus juttu vesta, noortel jõudu katsuda ja mänge mängida. Õlgedest tehti suur nukk - õlgkingsepp. Silmad pandi pähe söest. Õlgkingsepal hakati kepiga silmi välja pistma. Poiss pööras selja nuku pole, asus kaksiratsi kepile ja katsus sellega kingsepa pead tabada. Kellel see korda läks, pidi järgmisel aastal ka oma töödega toime tulema. Veeti vägikaigast ja sõrmkooku, maadeldi mustlase moodi ning ehitati külakuhja. Hobuse ostmist mängiti nii: rehetuppa tala külge seoti köis, mille otsas oli aas. Aasa külge pandi üht otsa pidi toobri- või koormapuu. Poiss istus puu peale, ühe jala kand teise jala varvastel, ja püüdis tasakaalu kaotamata kepiga vastu lage lüüa. Palju osavust ja jõudu nõudis kiisapüük. Rehetuppa tõmmati kõrvuti kaks jämedat köit. Kummagi seina juurest hakkasid võistlejad (need olid kiisad) mööda köisi teineteisele lähenema. Möödudes püüti teineteist köielt maha rebida. Kes kukkus, oli kaotaja kiisk. Meelakkumine oli niisugune: laetala külge seoti köied nagu kiige tegemisel. Köite vahele seoti jämedam luuavars. Meelakkuja heitis kõhuli luuavarrele ja hakkas köisi osavasti ümber varre kerima. Niimoodi tõusis ta luuavarrega lae alla, puudutas suuga lage ning laskis end aeglaselt põrandale tagasi. Näärisokku tegid peamiselt poisid, aga mõnel pool ka vanemad mehed. Looga otsad pandi ülespidi, sinna peale seoti teivas. Teiba ühte otsa keerati õlgedest sarved ja takust habe, teise otsa viht sabaks. Siis võttis poiss sokuks tehtud teiba õlale ja jäi ise kaksiti looga peale. Sokule laotati lina või karvane kasukas üle nii, et ainult habe ja sarved jäid nähtavale. Näärisokk oli väga ägedaloomuline. Niipea kui valmis sai, hakkas kohe poksima ja sabaga toobrist vett pilduma. Mõnikord käisid sokud talust tallu nalja tegemas ja uueks aastaks õnne soovimas. Näärisokkudele anti tasuks õunu, pähkleid, õlut. Ennustamisega püüti teada saada, kuidas elu uuel aastal hakkab minema. Neiud olid huvitatud sellest, kes mehele saab. Seda pidi tuppatoodud kukk otsustama. Iga neiu ees oli pisut viljateri. Kelle teri kukk kõigepealt nokkima hakkas, sellele pidi tulema kosilane kõige enne. Ennustati õnne lambarasva või sulatina külma vette valades. Keskööl käidi õues kuulamas: kuspool koer haugub, sinna pidid varsti uuel aastal kosilased tulema; kuspool kires kukk, seal oli karta tulekahju. Nääriööl viidi hobustele kaeru, lehmadele ja lammastele leiba. Talu katusele pandi teradega viljavihk lindude jaoks. Selle kohta lausuti: “Kui inimestel on rõõm, olgu rõõm ka lindudel!” Ei unustatud isegi tööriistu. Neist tõmmati pihuga üle, siis pidi uuel aastal töö hästi edenema. Kui kõik mängud olid mängitud, ennustamised ennustatud, õnnesoovid soovitud ning seitse korda öö jooksul söödud ja joodud, heideti õlgedele magama. Aga toidud jäeti lauale ja tuli põlema, et uuel aastal süüa ja silmavalgust jätkuks.   Pioneer nr. 12 / 1966.