ÕNNEVALAMINE
Vana - aasta õhtul tahtis igaüks enne keskööd oma uusaastaõnne kätte saada. Meie puusepatöökojas ootasid nii omad inimesed kui ka mitu peret mõisa moonamajast. Kes istus lauavirnal, kes höövelpingil, lastevägi laastuhunnikul. Koldes leegitses lõke, sütele asetatud pannil kuumenes õnnetina. Kui tina sula, päris onu Juhan: “Kellele see õnn suab?” “Minule!” hüüdis üks või teine täiskasvanuist. Juhan võttis pannisaba pihku ja kallas sula tina pauh! külmaveepange. Veest lagedale kougitud õnned olid vägagi nutikad. Ilmari isa jagu ühest otsast regi - vedagu heinu, teisest otsast nui - tampigu putru. Karja - Mardi jagu ühest otsast vasika pea - muuh, muuh!, teisest otsast naaskel pastelde parandamiseks. Tallimees Konjuki õnn kõver nagu hobuselook, kuljusedki küljes. No mis sa hing veel himustad! Tina sulas visalt. Juhan viitis oma karvase lõua sügamisega aega. Aga kell lähenes kaheteistkümnele. Mina ja mu sõber Vinni Ilmar muutusime kärsituks: “Onu, millal meile õnne valatakse?” “Uadake, olete kõige pisemad, suate viimastena,” kostis Juhan. Seepeale näitasid meist suuremad lapsed laastuhunnikult meie poole näpuga ning tänitasid kooris: “Ähäh, kõigist kõige taga Mina pahanesin. Ilmaril kargas hing koguni niivõrd täis, et tal oli tarvis välja minna. Tüki aja pärast tagasi tulnud, lõõtsutas ta jooksust, sosistas mulle: “Lähme ruttu, leidsin ise ühed uusaastaõnned.” “Tinast?” “Ei. Hõbedast.” Vana - aasta õhtul tundus iga ime võimalik. Krabasin läkiläki ja tõttasin Ilmari kannul õue. Paljajalu, nagu olime, vadisime läbi sügava lume mõisa sauna juurde. Volksanud selle vöörusse, tardusin oimetult vahtima. Seal, kus tavaliselt tahmane plekist tattnina oli põlenud, lõõmas praegu ennenägematult kena kupliga klaaslamp. Selle paistel seisid pingil kaks ebamaiselt valget särki, täitsa püsti kui trehtrid. Nende all- ja ülaotsas läikisid pitsid - tõesti hõbedast! Mu peast käis läbi: kui need särgid eendile saame, on meil hõbedased õnned käes ammu enne teiste tinaseid. Ja hoopis suuremad lapsed jäävad tatarlaste nabadeks! Katsusime särke sõrmega, veel ja veel, need kõbisesid toredalt. Järsku aga avanes sauna siseuks, vöörusse pahvatas aurupilv. Selle sees ilmusid kaks mõisapreilit koos toatüdrukuga, kõik üsna alasti... Kes oleks uskunud, et ka nii puhtad isikud end pesevad! Preilid kiljatasid nõnda, et meil luust ja lihast läbi lõikas. Me otse lendasime välja, kihutasime koju, mitte töökotta, vaid sellega külgnevasse elutuppa. Pimedas ronisime laua alla, kuhu ruumi puudusel mulle ja mu vanematele vendadele ase oli tehtud. Ilmar tudises rõivais, nagu oli, mina kiskusin hilbus seljast, peitsin end teki sisse. Ent asjata. Veidi aja pärast astus tuppa mõisa valitseja, latern kaasas, temaga mu isa, Juhan ja tallimees Konjuk. Valitseja näitas tuld, isa sikutas meid laua alt välja. Juhan kiitis Ilmarit selle eest, et ta oma koju ei olnud pagenud, vaid siia ilusti käepärast jäi, mind selle eest, et ise püksid maha olin võtnud. Lisas: “Ei läbenud muanakatelt õnne uadata, nüüd suate sakstelt... Noh, valame siis teie õnne kua välja.” Konjuk tõmbas luua seest sobiva rao ning andis meile näuh - näuh. Meie karjusime kogu jõust ja kell lõi parajasti kaksteist.
Pioneer nr. 12 / 1972. |