NÄÄRILA JA NÄRULA
Vladislav KorzetsLastenäidend kuues pildis
TEGELASED: NÄÄRITAAT, NÄÄRIEIT, NÄÄRIPOISS, NÄRUVANA, NÄRUEIT, NÄRUPLIKA.
1. pilt
HÄÄL: Kusagil kaugel Karjalas, sügaval
põlismetsas on üks väike riik. See on Näärila. Näärilas elavad Näärivana,
Näärieit ja Nääripoiss.
Tuba. Toas istuvad Näärieit ja Nääritaat. Pakitakse kingitusi.
NÄÄRIEIT: Kus see poiss siis nii kaua ringi hulgub? Läks pooleks tunniks suusatama, aga
nüüd juba pool päeva kadunud. Sa, taat, peaksid ta käsile võtma.
NÄÄRITAAT: Höhöh!
NÄÄRIEIT: Ma räägin tõsiselt. Suur poiss juba. Paarsada aastat veel ja hakkab ise
näärivanaks käima, aga temal pole peas muud, kui lumes möllamine ja huntide
tagaajamine.
NÄÄRITAAT: Las rahmeldab!
NÄÄRIEIT: Las rahmeldab, las rahmeldab ... Ise sa hakkasid küll juba saja-aastase
poisikesena vanematele näärimeestele käealuseks, aga meie poiss on juba sada
viiskümmend kaks, kuid ei oska veel korralikult kingitusigi pakkida.
NÄÄRITAAT: Siis olid teised ajad. Siis polnud veel ei mootorsaane ega telefone, isegi
salvokelke ei olnud. Plastiksuuskadest rääkimata.
NÄÄRIEIT: Mis siis, et teised ajad. Tö
öd tuleb igal ajal teha. See on selline asi nagu
töökasvatus. Või tahad sa, et meie poiss läheks pätiks? Et temast sirguks mitte
tubli ja töökas Näärivana, vaid laisk ja tige Näruvana? Seda tahad sa, jah?
NÄÄRITAAT: Ei taha.
NÄÄRIEIT: Siis võta ta ometi käsile! Luba mulle, taat, et sa poisiga tõsiselt
kõneled. Tead, sa pane ta nurka seisma ehk anna paar laksu vastu tagumikku, vahest aitab.
Mis sa arvad, kas aitab?
NÄÄRITAAT: Ei tea.
NÄÄRIEIT: Aitab-aitab. Kui mina veel plika olin, pandi mind ikka nurka seisma ja
magustoidust jäeti ilma ja ei lubatud televiisorit vaadata ja ...
NÄÄRITAAT: Siis ei olnud veel televiisoreid.
NÄÄRIEIT: Ei ... ei olnud jah. Mul ei lubatud ... raadiot kuulata.
NÄÄRITAAT: Raadioid kah ei olnud.
NÄÄRIEIT: Mind ei lubatud kinno.
NÄÄRITAAT: Kinosid kah ei olnud.
NÄÄRIEIT: Ei olnud, ei olnud - muidugi ei olnud. Sellepärast ei lubatudki, et ei olnud.
Kuidas sa saad last kinno lubada, kui kino pole üldse olemas. Mul oli kogu aja
üks suur karistus. Ei kino, ei raadiot, ei telekat. Vaat sellepärast ma raisku ei
läinudki.
NÄÄRITAAT: No-noh ...
NÄÄRIEIT: Aga meie poissi peab ka natuke karistama. Pane ta nurka, pane nurka! Las
mõtleb veidi elu üle järele. Pane aga nurka, näoga seina poole, küll see aitab.
Kas paned, jah? Kas paned?
NÄÄRITAAT: Hea küll!
Tuleb Nääripoiss.
NÄÄRIPOISS: Palav tervitus näärivanematele. No küll sai alles pulli. Ja kõht on nii
tühi. Tead, mamps, ma tossutasin karu koopast välja. Tegin kammist tossuka ja viskasin
Otile nina ette. Küll läkastas. Mis meil süüa on? Kapsad, jah? Jälle kapsad. No tuli
koopast välja, mõmises: "mõmm-mõmm-mõmm", ise nii unine, et kõigub
jalgadel. Ma vaatasin, kuidas kuuse otsa sain. Karu aga vahib lolli näoga ringi. Ma
võtsin käbi, viskasin talle nina pihta. Miks need kotletid nii väikesed on? Kas sa,
mamps, ei oska suuremaid teha või? Neid pista kaks tükki korraga suhu. Noh, ja karu
hakkas üllatusest luksuma, ikka hõkk-hõkk ja hõkk-hõkk. Põrutasin veel teise
käbiga. Istus, potsti! lumehange, ma hakkasin naerma. Küll sai vihaseks. Anna leiba ka.
Hakkas kuuse otsa ronida, tahtis mind maha murda. Aga mina hüppasin teise kuuse otsa ja
sealt lumehange. Torkasin suusad alla ja sealt tulema. Küll vehkis käpaga ja möirgas,
päris hirmu ajas nahka. Mis magustoiduks saab? (Vaatab.) Ah lumepallid.
NÄÄRIEIT: Magustoidust jääd sa täna ilma.
NÄÄRIPOSS: Mispärast?
NÄÄRIEIT: Tee aga rohkem ulakust. Kas sa mõtled ka, mis sa teed? Ajad karu südatalvel
üles, kas sul häbi pole? Ta on ju looduskaitse all.
NÄÄRIPOISS: Aga mis ta siis magab nii ilusal talvepäeval? Päike paistab, näärid
tulemas, aga tema muudkui magab. Palun, anna ikka magustoitu ka.
NÄÄRIEIT: Ei mingit magustoitu! Selline kolge ja teeb selliseid inetuid tempe. Jube
lugu! Nii, mis sina, taat, selle kohta ütled? Ütle siis midagi!
NÄÄRITAAT: Loll poiss, räägib kõik ära.
NÄÄRIEIT: Kuulsid, mis isa ütles. Loll poiss oled! Ei saa sa mingit magustoitu. Hakkad
hoopis kingitusi pakkima. Või ei - lähed hoopis nurka. See on sulle
karistuseks, et karu üles ajasid.
NÄÄRIPOISS: Magustoidust jäeti ilma ja nüüd mine veel nurka kah. Kaks karistust ühe
asja eest. See pole õiglane!
NÄÄRIEIT: Nurka!
NÄÄRIPOISS: Ei lähe. Kahte karistust ei tohi olla. Ma hakkan ,parem kingitusi pakkima.
NÄÄRIEIT: Sa lähed nurka. Ja seisad näoga seina poole.
NÄÄRIPOISS: Ei seisa.
NÄÄRIEIT: Seisad küll! Ütle siis talle, Taat, et ta kohemaid nurka läheks.
NÄÄRITAAT: No mine siis pealegi nurka. Mis see sulle teeb NÄÄRIPOISS: Sina ka veel,
isa ... Vaat, ma läheks küll, aga ei lähe. Põhimõtte pärast.
NÄÄRIEIT: Kas sa kuuled! Lihane poeg hakkab isale vastu. No kus on selle häbi ots.
Rihma on talle niisuguse asja eest vaja, rihma. Taat, anna sellele noorele
huligaanile otsekohe rihma, muidu läheb otsekohe käest ära.
NÄÄRITAAT: Tea, kas ikka maksab.
NÄÄRIET: Maksab, maksab ... Näe, siin, võta rihm ja nahuta teda natuke. Kas saab korra
majja! Häbematu jõmpsikas.
NÄÄRIPOISS: Ei lase ennast lüüa, ei lase! See pole üldse pedagoogiline, hoopis veenma
peab last. Lüüa ma ei lase. Vaat jooksen minema. Jah, jooksengi! Vaadake
siis!
Tormab minema.
NÄÄRIEIT : Kuhu sa niimoodi, ilma sallita. Kohe tagasi ja sall kaela!
NÄÄRIPOIS (kaugelt): Vaat ei tule!
NÄÄRIEIT: Ma sulle näitan "ei tule". Ma sulle näitan! Ja ... läkski! Mis me
nüüd teeme? Kas teatame miilitsasse, jah? Et nad poisi üles otsiksid.
NÄÄRITAAT: Ole nüüd ... Küll ta ise koju tuleb, kui külm hakkab ja maha rahuneb. Ja
sina, eit, võta ka tuurid maha. Võta veidi palderjani ja mõtle elu üle järele. Kui
muidu ei oska, mine seisa nurka. Näoga seina poole.
2. pilt
HÄÄL: Päris Näärila külje all paikneb Närula. Närulas elavad Näruvana, Närueit
ja Näruplika.
Tuba. Toas laisklevad Närueit ja Näruvana. Näruplika askeldab.
NÄRUEIT: Küll on igav ... Juba üleeile oli igav ja eile oli igav ja täna on igav ja
homme on igav. Hakka või tööle. Mis sa Näruvana arvad, kui õige tööle hakkaksid?
Näiteks kammi mu juuksed ära ja pese jalad puhtaks.
NÄRUVANA: Hähh! See veel puudus ... Ma ei viitsi kärbest nina otsast ära ajada, aga
sina soovid, et ma sind kammiksin. Äkki tahad veel, et ma hakkaksin nõusid pesema?
NÄRUEIT: Võiksid küll!
NÄRUVANA: Lubage naerda. Ha-ha-ha! Näe, naerda ka ei viitsi. Plika, kuule, plika!
NÄRUPLIKA: Mis on, isa?
NÄRUVANA: Pese nõud puhtaks.
NÄRUPLIKA: Ma pesin juba, isa.
NÄRUVANA: Või nii. No pese teist korda veel.
NÄRUPLIKA: Ma pesingi juba teist korda.
NÄRUEIT: Tõmba siis põrandad teist korda üle.
NÄRUPLIKA: Ma tõmbasin, ema.
NÄRUEIT: Lõhu siis puid.
NÄRUPLIKA: Kõik puud on juba lõhutud.
NÄRUEIT: No kellesse sa küll oled ... ühtki tööd ei jäta homseks, kõik pead kohe
ära tegema. Minusse sa küll ei ole.
NÄRUVANA: Minusse ka mitte. Aga küll me su ümber kasvatame. Otsime sulle nii palju
tööd, et töö vastikuks muutub. Mis tööd sulle nüüd leida? Ahah! Lippa poodi
ja too mulle külma õlut.
NÄRUPLIKA: Lastele õlut ei müüda.
NÄRUVANA: Pole midagi, ma annan kirja kaasa.
NÄRUPLIKA: Mul pole raha.
NÄRUEIT: Mul ka ei ole.
NÄRUVANA: No mul pole ammugi. Aga mis kunst see on, raha eest midagi tuua. Raha eest saab
loll ka. Sa mine varasta.
NÄRUPLIKA: Ei, isa, ei! Ma pesen veel nõud kolmandat korda üle, aga ära saada mind
vargile.
NÄRUEIT: Vahi plikat, või tema kardab pihta panna! Meie isaga olime noored, siis muud ei
teinudki, kui vehkisime sisse, mis kusagil ripakil oli, aga temale, näe ei
kõlba. Kus on alles uhkeks läinud need tänapäeva noored.
NÄRUPLIKA: Ema, kallis, ära saada mind vargile. Ma jään vahele, mind võetakse kinni
ja pannakse vangi. Kes siis teile süüa teeb, tube kraamib ja süüa teeb. Luba, et
ma ei lähe.
NÄRUVANA: Õigus jah. Ei või tüdrukut saata. Aga mingi töö peame me talle ometi
otsima. Ahah! Las loeb ajalehte ette. Ajalehe saatel tuleb nii mõnus uni. Hakka
lugema!
NÄRUPLIKA (Loeb lehte): Põdrakasvatajate töökogemusi. Meie põdrakasvatajad on
jõudnud järjekordsete suurte töövõitudeni. Tänavu kasvatasid nad enneolematult
suure põhjapõdra. See põder kaalub kaks tonni ja tal on nii suured sarved, et loom ei
mahu enam laudauksest välja. Nüüd on kavas ehitada uus, senisest märksa suurem
laut.
NÄRUEIT: Küll on igav ...
NÄRUPLIKA: Loodrid päevavalgele! Kindla töökohata kodanik Näruvanal on tasumata terve
aasta elektriarve ja korteriüür.
NÄRUVANA: Õigus. On ja jääbki.
NÄRUPLIKA: Üldse peab kodanik Näruvana ennast halvasti üleval Kolmapäeval nähti teda
koolimaja juures, kus ta, ähvardades, et muidu kõigil ninad pikaks venitab,
võttis päkapikkudelt ära nende söögiraha.
NÄRUVANA: Ei ole õigus. Nad ise andsid mulle. Küsisid, et onuke, ega sul raha pole
tarvis ja andsid.
NÄRUPLIKA: Kui selline asi veel kordub, võetakse Näruvana vastutusele ja ta pannakse
sundkorras ...
NÄRUVANA: Aitab! Seda ära loe, loe mujalt.
NÄRUEIT: Loe jah mujalt. Ma tean niigi, misuke see Näruvana on.
NÄRUPLIKA: Vastu nääridele. Näärilas tehakse viimaseid ettevalmisatusi lähenevateks
näärideks. Juba on Näärieit ja Nääritaat valmistanud sada tuhat kommipakki ja
hulgaliselt muid kingitusi ...
NÄRUVANA: Kui palju, kui palju?
NÄRUPLIKA: Sada tuhat. Sada tuhat kommipakki ja hulgaliselt muid kingitusi, mis jagatakse
nääride ajal lastele. Nääritaat teab, et igas kodus tema tulekut pikisilmi
oodatakse ja võtab seepärast oma ülesandeid täie tõsidusega.
NÄRUVANA: Vaat see on väärt ots! Kui sellise otsa peale saaks ...
NÄRUEIT: Mis seal head on ... Tassi aga kingikotte, nii et turi märg ja kuula laste
laulmist - ikka "aisakell, aisakell" - kuni lõpuks endal kellukesed peas
helisevad.
NÄRUVANA: Rumal inimene! Sa siis ei näe, kus on teenistus ...?
NÄRUEIT: Teenistus või midagi ... sada viiskümmend rubla kuus ja selle eest vuntsi
ennast poolsurnuks. Laula ja löö titekarjaga tantsu ja õhtud ka veel kõik kinni.
NÄRUVANA: Sa ei mõika. See on selline pime ots, et lase aga olla. Kui mina oleks
nääritaat, siis ma - teeksin kohe kõik kommipakid poole väiksemaks. See teeb - saja
tuhande kommipaki pealt saaksin viiskümmend tuhat enesele. Kas sa kujutad ette, missugune
mägi kompvekke? Elu lõpuni annab lutsida. Aga kui need kommid veel
kõik maha müüa - kui palju raha saaks! Selle raha eest osta või terve kauplus õllest
tühjaks!
NÄRUEIT: Ja-Jah! Tõepoolest!
NÄRUPLIKA: Aga lapsed? Need on ju nende kommid.
NÄRUVANA: Sina hoia oma suu kinni, kui vanemad räägivad. Sa saad nii palju kommi, et
söö ennast või haigeks - ikka jääb üle. Mis sa veel tahad?
NÄRUPLIKA: Aga lapsed?
NÄRUVANA: Lapsed sõitku seenele! Ja olgu rõõmsad, kui ma üldse neile midagi toon.
Vaat võtan ärin veel kõik kommid maha, mis nägu nad siis teevad?
NÄRUPLIKA: Ei tohi!
NÄRUVANA: Tohib. Kõike tohib. Kui vahele ei jää. Niisiis - pooled kommid võtan endale
- seda esisteks.
Teiseks aga seda, et eks pakutakse ju Nääritaadile kodudes ka ikka üht ja teist - siin
lõuatäis sülti, seal lonksuke õlut, kolmandas kohas soolakala. Vaat kui see kõik ka
veel arvesse võtta, mis siis kokku teeb?
NÄRUEIT: Kohutav summa!
NÄRUVANA: Väga meeldiv summa. Me läheme püstirikkaks - ostame endile suure maja ja
basseini ja lennuki ja ...
NÄRUEIT: Kui muidugi vahele ei jää.
NÄRUVANA: Ei jää! Lapsed on ju lollid. Neid tõmba palju tahad. On ju nii, lapsed? Ei,ei!
Ütlevad küll, et ei, aga ma tõmban ikkagi. Teen neile piisukesed-piisukesed
pakid ... Vaat nii pisikesed. Ainult, et jah, ma pole veel Näärivana. Ma olen Näruvana.
Tähendab, peab midagi sellist välja mõtlema, et Nääritaat tänavu nääridele minna
ei saaks ja mind tema asemele saadetaks. Peab mõtlema. Käes! Ma panen kogu sellele
Näärilale pommi alla. Põmaki! Pirtsat-partsat, pea lendab siin ja jalad seal - oota
enam Nääritaati ... Ja siis annan kohe avalduse sisse, et palun mind Näärimehe vabale
ametikohale võtta. Vaat nii me teemegi. Kus on lõhkeaine?
NÄRUEIT: Pea ikka kinni, va terrorist, sa pakud justkui üle. Kui sa Nääritaadile pommi
alla paned, lendavad ju kõik kommipakid õhku. Millega me siis äri teeme?
NÄRUVANA: Sa kurinahk - jah! Siis on ju kommid ka kõik sodid - karamell iiristega segi
nagu puder ja kapsad. Jääb ära. Peab muud välja mõtlema. Kui söödaks õige
Nääritaadile mürki, ah?
NÄRUEIT: Kust sa seda mürki võtad?
NÄRUVANA: Ei-noh, keedaks kokku. Paneks salpeetrit ja kalamaksaõli ja pesupulbrit ja
tikuväävlit, maitse jaoks natuke maasikamoosi kah. Hea asja jaoks pole
millestki kahju. Peaks maha murdma küll või mis sa arvad?
NÄRUEIT: Ta ei hakka seda sööma. Peab vägisi lusikaga suhu toppija, aga selleks püüa
kinni, kisu lõuad laiali ja - aga ta võib ju hammustada ...
NÄRUVANA: No on jama ... Mida me siis teeme? Lööme lihtsalt kaikaga pähe või? Aga
äkki läheb mööda? Nii võib ju veel iseendale vastu varvast virutada. No on
lugu, kohe midagi ei oska välja mõtelda.
NÄRUEIT: Näe, Nääripiss suuskab seal metsa all. Küll vehib keppidega ja kui tige
nägu tal peas on.
NÄRUVANA: Mis sa räägid? Ah, et see noor võrukael on siia kanti juhtunud. Oot-oot ...
Eit, kutsu ta õige sisse. Kutsu, kutsu - vast on meil temast mingit abi.
NÄRUEIT (hüüab ukselt): Hei, Nääripoiss, tule meie poole ka, joo tass kuuma teed!
NÄÄRIPOISS (kaugelt): Ma ei tohi Närulasse tulla. Ema ei luba.
NÄRUVANA: Ema ei luba teda. (Hüüab.) :a mõtlesin, et sa oled juba suur mees, aga tuleb
välja, et sa oled veel päris tita. Ega sa lutti ei taha? Või tegid püksid marjaks
ja läppad nüüd kodu poole, et ema ära vahetaks? Mis?
NÄÄRIPOISS: Ärge narrige! Vaat just tulen teile
NÄRUVANA: Õnge läks, õnge läks ... Tuleb siia.
Siseneb Nääripoiss.
NÄRUVANA: No tere, Nääripoiss!
NÄÄRIPOISS: Tere!
NÄRUVANA: See on mu eit; Närueit, aga see on meie tütar, Näruplika. Väga tubli
tüdruk. Sa võiksid temaga sõbraks saada.
NÄÄRIPOISS: Ei ole aega. Ma joon klaasi teed ja sõidan edasi.
NÄRUEIT: Kuhu sa siis sõidad ka? Nii hilja õhtul.
NÄÄRIPOISS: Ükskõik kuhu! Mul ükstapuha.
NÄRUVANA: Või nii? Ei no muidugi. Sa juba suur mees, tead ise, mis teed. Ega sa pea enam
emme seelikusabast kinni hoidma.
NÄÄRIPOISS: Just nimelt! Käsutagu teisi!
NÄRUEIT: No võta natukeseks riidest lahti. Jood klaasikese kuuma teed ja siis suusatad
aga rõõmsasti edasi. Eks ema vist ootab kodus, jah?
NÄÄRIPOISS: Las ootab! Mina enam koju ei lähe. Tahavad muudkui nurka panna ja veel kere
peale ka anda. Ja mis ma siis nii väga ära tegin, ajasin karu talveunest
üles, muud midagi.
NÄRUVANA: Oh, oh-hoo! Oi, kui naljakas. Vaat see on tore temp. Sa nääripoiss oled ikka
üks õige mees. No astu edasi, plika valab sulle kuuma teed ja siis võite veidi
mängida ja üleüldse võite täna ööseks meile magama jääda, kui sa muidugi just
koju ei kibele. Või tahad sa ikkagi koju, emme kaitsva tiiva alla? Noh, mis sa vaikid?
NÄÄRIPOISS: Ei taha.
NÄRUVANA: Mehejutt! Astu siis aga julgesti edasi. Meil, Närulas, oled sa omade keskel.
Meie mõistame sind. Plika, hoolitse külalise eest! Kähku!
Nääripoiss ja Näruplika lahkuvad teise tuppa.
NÄRUEIT: No mis sulle nüüd pähe lõi? Meelitad võõra lapse ööseks meie juurde. Kas
sul on veel vähe pahandusi?
NÄRUVANA: Oma pahandused, tead. Ja mina pole kedagi meelitanud, ta ise mangus, et head
inimesed, andke ometi vaesele lapsukesele öömaja, omad vanemad, näe,
kihutasid kodunt välja. Sa siis ei kuulnud või?
NÄRUEIT: Ega ei kuulnud küll.
NÄRUVANA: Kuulmisega sul midagi lahti. Kuulsid, kuulsid - sa ei pannud lihtsalt tähele.
Pea meeles - sa kuulsid!
NÄRUEIT: Olgu, olgu - kuulsin, aga ütle ainult, mis sa vana Näruvana jälle oled
haudunud?
NÄRUVANA: Mis ma ikka - noh, nii ... natukene ...
NÄRUEIT: Nooh?
NÄRUVANA: Ei noh, ei midagi erilist. Las poiss elab mõnda aega siin meie juures. Las
elab - vaikselt, rahulikult - nii, et keegi ei tea. Aga kui mõni küsib, siis meie ei tea
midagi. Me pole Nääripoissi näinudki, ja üldse - mis see meie asi on, kus keegi elab?
Said aru?
NÄRUEIT: Sain küll! Ei saanud. Üldse ei saanud aru. Milleks sulle teada vaja on?
NÄRUVANA: Mulle? Nagu mulle oleks kõige rohkem tarvis, jah? Ega sina muidugi ei taha, et
ma Näärivanaks saaksin, sulle käib see närune Näruvana küll. Aga mina, tead, olen
võib-olla lapsepõlvest unistanud, et minust saab kord Nääritaat. Ja nüüd ma selleks
ka saan. Ja kohe - pakid poole pisemaks. Piisikeseks, piisikeseks.
NÄRUEIT: Või sina saad nüüd Nääritaadiks? Vahi nalja!
NÄRUVANA: Saan jah! Mida hakkavad Nääritaat ja Näärieit tegema, kui Nääripoiss ära
kaob? Nad hakkavad otsima. Kas nad leiavad? Ei leia, sest Nääripoiss on minu juures
peidus. Ja nad otsivad ja otsivad ja nende südamed on valust lõhkemas ja lõhkemas ja
lõhkemas ... Ja nad ei saa mitte kuhugi nääridele minna, sest neil on rasked
perekondlikud põhjused. Aga lapsed ootavad ja ootavad ja ootavad ...
NÄRUEIT: Kui kurb ...
NÄRUVANA: Kui tore! Sest mina esitan avalduse, et palun mind määrata ajutiseks
näärivanaks. Vaat nii. Mitte ühtki šokolaadikommi ei jää pakkidesse, minu sõna!
NÄRUEIT: Kaval värk. Küll tuleb alles vilets nääripidu.
NÄRUVANA: Mitte nääripidu, vaid närupidu. Tuleb suur ja närune närupidu. Tänavu ei
tule näärid, tänavu on kavas näärud!
NÄRUVANA ja NÄRUEIT: Elagu närud! Elagu närud! Elagu närud!
3. pilt
Mets. Tulevad Nääritaat ja Näärieit.
NÄÄRIEIT: Oh, vanamees, vanamees - ei leia me teda, ei leia. Külm on ta ära võtnud ja
nüüd lebab ta surnuna lumehanges. Küll ta oli hea poiss ... Aga meie, aga meie ... Miks
ma tal küll niimoodi minna lasin, isegi salli polnud kaelas.
NÄÄRITAAT: Ära ala, eit! Otsime!
NÄÄRIEIT: Otsime. Muidugi otsime. Otsime niikaua, kuni leiame, olgu siis või surnud.
NÄÄRITAAT: Jäta, eit! Ta pole sihuke poiss, et nii lihtsalt surma saab.
NÄÄRIEIT: Oh, oleks ta ometi elus, oleks ta ometi elus. Mitte kunagi enam ei saadaks ma
teda nurka seisma ja magustoidust ei jätaks ammugi ilma. Söögu kõik
kompotid korraga ära. Ja vahvlid ja trühvlid ja ...
NÄÄRITAAT: Keegi tuleb. Hõi, Nääripoiss! Oled see sina?
NÄÄRIEIT: Ei vasta, ta ei vasta. Ta on hääle ära külmetanud. Ah, ei olegi
Nääripoiss ...
Tuleb Näruvana.
NÄRUVANA: Tere, näärilased! Otsite midagi või? Kas olete kinda ära kaotanud?
NÄÄRIEIT: Kadugu või kõik kindad. Ja sallid ja mütsid ja ...
Meil on poiss kadunud. Meie Nääripoiss. Läks eile välja ja ööseks koju ei tulnud.
NÄRUVANA: Ah või poiss kadunud?
NÄÄRIVANA: Kadunud jah!
NÄRUVANA: No kuhu ta siis kadus? Nii suur poiss.
NÄRUEIT: Ei tea, kohe tõesti ei tea.
NÄÄRITAAT: Kui teaks, ei otsiks.
NÄRUTAAT: No kui ta tõesti kadunud on, eks teatage siis miilitsasse. Küll miilits
aitab! Mul oli ükskord jalgratas kadunud, teatasin miilitsasse ja - kujutage ette - üles
otsisid. Olin selle unise peaga, hõ-hõ, kaupluse juurde unustanud. Miilits on meil
tubli!
NÄÄRIEIT: Me juba teatasime. Teatasime küll! Nemad ka nüüd otsivad, aga ei leia!
NÄRUVANA: Jama küll! Aga ega te ise teda kuhugi maha ei unustanud? Äkki panite õhtul
nurka seisma ja unustasite ära? Seisab seal siiamaani.
NÄÄRITAAT: Ära lora! Lähme, eit, meil pole aega raisata.
NÄRUVANA: Ootand, Nääritaat! Mis nüüd nääridest saab? Kes lastele kinke viib, kui
sina oma poissi pead otsima?
NÄÄRITAAT: Mis see sulle muret teeb?
NÄRUVANA: Mulle - muret! Mitte üks raas. Mul on ainult lastest kahju - õppisid just
laule ja luuletusi ja ... muudkui õppisid ja õppisid aga nüüd - ole lahke! Ei saa
pakke ega midagi. Ei saa Nääritaatigi näpuga katsuda.
NÄÄRITAAT: Küll keegi asemele leitakse.
NÄRUVANA: Või leitakse ... Ei tea, keda neil nüüd kiirel ajal võtta on? Rein Haldjas
väänas jala välja. Ants Lumemehel on palavik. Peeter Pakase saatsid nad
Aafrikasse ja teised suunati lumelattu lörtsi sorteerima. Mina ka nagu hästi ei saa,
kodus palju tegemist.
NÄÄRITAAT: Kesse sind saadab ...
NÄRUVANA: Ei tea, mis mina siis halvem olen? Nojah, eks igasuguseid pahandusi on olnud,
aga see oli vanasti. Nüüd ma olen ennast parandanud. Mind usaldatakse.
NÄÄRITAAT: Etskae!
NÄRUVANA: Usaldatakse jah! Kohe päris põlvili palusid, et ole täitsa, hakka
näärimeheks, aga ma ütlesin, et ei hakka, äkki Nääritaadile ei meeldi et just mina.
NÄÄRITAAT: Ega ei meeldi küll!
NÄRUVANA: No näed sa. Õigesti tegin, et ära ütlesin. Las need näärid olla hoopis
näärideta, kui et minusugune mees neile näärivanaks läheb.
NÄÄRITAAT: Sa ei mõista ju korralikult käituda.
NÄRUVANA: Mina, tead, enam teistmoodi ei käitugi, kui üksnes korralikult. Ja ma nii
armastan lapsi ... Lapsed on elu õnn.
NÄÄRITAAT: Mulle see küll ei meeldi, aga kui paremat võtta pole, eks sa mine siis
pealegi. Ole ainult korralik.
NÄRUVANA: Ole mureta! Vaat kirjuta ainult siia, et palun minu asemele määrata
näärimeheks kodanik Näruvana. Allkiri kah! Nii!
NÄÄRITAAT: Aga vaata, et sa mingit tempu ei tee. Et viid pakid kenasti kätte.
NÄRUVANA: Viin-viin ...
NÄÄRITAAT: Anna mulle ausõna.
NÄRUVANA: Näruvana ausõna.
NÄÄRITAAT: Noh, ma jään su peale siis lootma. Astume nüüd edasi, eit, aeg läheb.
Nääritaat ja Näärieit lahkuvad.
NÄRUVANA: Hö-hö! Nüüd on mul paber käes. Nüüd põrutan ma sellega peavalitsusse ja
lasen ennast näärivanaks määrata. Ja pooled kommid kohe minule. Ausõna!
Nääritaadile andsin ka ausõna, aga ega see pole siis õige mees, kes sõna peab. Minu
sõna - ise annan, ise võtan! Ja lapsed, nemad pühkigu nüüd suud ilusasti
maiustustest puhtaks. Pühkige aga suukesed puhtaks - mitte tuhkagi ei saa te, mitte
kommipaberitki.
4. pilt
Närula. Toas Nääripoiss ja Näruplika.
NÄRUPLIKA: Kas sa tahad minuga kabet mängida?
NÄÄRIPOISS: Ei taha.
NÄRUPLIKA: Aga kas sa tahad, ma loen sulle ajalehte? See rahustab.
NÄÄRIPOISS: Ei taha, midagi ei taha. Ja üldse - jäta mind ometi rahule!
NÄRUPLIKA: Hea küll! Ma tahtsin sind ainult rõõmsaks teha, sa oled täna kogu aja nii
kurb. Ja öösel ka üldse ei maganud.
NÄÄRIPOISS: Magasin küll!
NÄRUPLIKA: Ei maganud! Ma ju kuulsin, kuidas sa kogu öö vähkresid. Üleeile olid sa
nii rõõmus ja eile olid sa veel rõõmus, aga täna - täna ei tunne sind äragi. Ütle,
võib-olla sa siiski tahad midagi? Sa isegi ei räägi minuga. Olgu siis pealegi, ära
räägi. Ma olen hästi vaikselt. Ega ma ei sega sind, kui ma siin nii hästi vaikselt
istun?
NÄÄRIPOISS: Segad küll!
NÄÄRIPLIKA: Ma lähen siis ära. Kas ma lähen ära, jah?
NÄÄRIPOISS: Mine, mine!
NÄRUPLIKA: Aga äkki tahaksid ikka kabet mängida? Eile sa ju kogu aja võitsid.
NÄÄRIPOISS: Ei taha! Ma olen sulle juba kuus korda ütelnud, et ma ei taha sinuga kabet
mängida. Jäta mind ometi kord rahule!
Näruplika tõmbub kõrvale ja hakkab vaikselt tihkuma.
NÄÄRIPOISS: Mis nüüd veel on? Kogu aja käis peale ja tüütas, aga nüüd äkki vesi
lahti. Pole targemat teha või? Noh, hea küll, ma mängin sinuga kabet. Tahad?
NÄRUPLIKA: Ei taha!
NÄÄRIPOISS: No vaatame siis pealegi postkaarte või loeme ajalehti. Tahad?
NÄRUPLIKA: Ei taha! Ja sina ka ei taha!
NÄÄRIPOISS: tahan küll!
NÄRUPLIKA: Ei taha! Ma ju tean, mida sa tahad.
NÄÄRIPOISS: Mida?
NÄRUPLIKA: Sa tahad koju minna.
NÄÄRIPOISS: Mis ma seal kodus teen? Sa kuulsid ju küll, mida su isa eile ütles. Et
Nääritaat ja Näärieit ütlesid minust lahti. Et ärgu ma enam kunagi koju tulgu, neile
pole niisugust poega tarvis.
NÄRUPLIKA: Aga ikkagi tahad sa minna. Ma ju tean, et tahad. Ja mina pean jälle üksinda
jääma. Ma ei taha, et sa koju lähed.
NÄÄRIPOISS: Kuhugi ma ei lähe! Ma ei või ju õuegi minna - miilits otsib taga. Selle
karu pärast. No oli mul vaja seda tukunuia üles ajada. Nüüd mine veel vangi.
NÄRUPLIKA: ei pane sind keegi selle karu pärast vangi.
NÄÄRIPOISS: Sinu ema ütles, et just panevad.
NÄRUPLIKA: Ema võib-olla valetab.
NÄÄRIPOISS: Ema? Ja valetab? Emad ja isad ei valeta. Kas sa Näruplika siis ei tea, et
emad ja isad kunagi ei valeta?!
NÄRUPLIKA: Minu omad küll vahel valetavad. Ma ei tea, miks see meil nii on, aga nad
valetavad. Äkki valetasid sulle ka, et sinu isa ja ema sind enam ei taha ja et
miilits tahab sind vangi panna.
NÄÄRIPOISS: Sa oled hea tüdruk, Näruplika. Sa tahad, et mul oleks kõik hästi ja ma
võiksin koju minna.
NÄRUPLIKA: Ei taha. Mul hakkab ilma sinuta kurb. Sinuga oli nõnda tore. Aga sa niikuinii
lähed ...
NÄÄRIPOISS: Kuhu mul minna?
NÄRUPLIKA: Koju, muidugi koju. Lähed palud vabandust, ja ma usun - nad annavad sulle
andeks. Annavad küll! Sa oled ju nii hea poiss.
NÄÄRIPOISS: Ei ole hea! Kus ma siis hea olen, kui karu üles ajasin ja hakkasin
vanematele vastu ja jooksin kodunt ära? Ma olen väga halb.
NÄRUPLIKA: Sa oled hea ...
NÄÄRIPOISS: Ei ole hea!
NÄRUPLIKA: Sa oled nii hea., et ... (annab Nääripoisile musi).
NÄÄRIPOISS: Mis see oli? Miks sa nii tegid?
NÄRUPLIKA: Niisama. Sa meeldid mulle.
NÄÄRIPOISS: Mina? Ja meeldin? Sulle? Ei, see on maruvahva. Sa meeldid mulle ka,
Näruplika. Ei, sa pole mingi Näruplika - sa oled maru plika.
NÄRUPLIKA: Sa lähed nüüd minema, jah?
NÄÄRIPOISS: Ei, ma ei taha minna - ei, ma muidugi tahan minna, aga ma ei taha. Ma tahan,
et sa minuga kaasa tuleksid. Tuled ju, eks?
NÄRUPLIKA: Ma ei tohi tulla. Isa ei luba.
NÄÄRIPOISS: Isa ei luba? Muidugi, isa ei luba. Aga teeme siis nii, et ma lähen käin
kodus ära ja tulen varsti jälle tagasi. Eks ole? Ausõna, ma tulen tagasi. Juba homme!
Ma siis lähen?
NÄRUPLIKA: Mine! Ma ootan sind.
NÄÄRIPOISS: Uks on lukus.
NÄRUPLIKA: Isa pani kinni. Ta ju ütles, et me mingil juhul kuhugi välja ei läheks. Aga
sa mine aknast.
NÄÄRIPOISS: Head aega, maru plika. Tead, ma võtan sind endale naiseks.
NÄRUPLIKA: Head aega, Nääripoiss!
Nääripoiss hakkab aknast välja ronima, kui tulevad Näruvana ja Närueit.
NÄRUVANA: Kuhu nüüd? Marss tagasi! Kes siis aknast käib .. (Sikutab.). Tule, tule
... Sätid koju, jah? Tule, ma annan sulle koduste jaoks purgikese vaarikamoosi kaasa. Su
emme nii armastab moosi. Tule sahvrisse.
Nääripoiss läheb. Näruvana lukustab ukse, pistab võtme taskusse.
NÄRUVANA: Istu nüüd seal!
NÄRUEIT: Istu jah seal, muidu ajad meil veel kõik plaanid sassi.
NÄÄRIPOISS: Laske mind välja, ma tahan koju!
NÄRUPLIKA: Laske ta välja! Ta pole ju midagi halba teinud.
NÄRUVANA: Kussa! Või välja? Või pole halba teinud? Aga kes ajas looduskaitse all oleva
metslooma, niinimetatud karu, talveunest üles? Mis? Tema tahab koju!
Vangi läheb, vangi! Viime ta vangi, kui tagasi tuleme. Seni istugu sahvris!
NÄRUPLIKA: Kuhu te lähete?
NÄRUVANA: Pole tähtis! Läheme, kuhu vaja - on üks väike asi. Eks me mõne päeva
pärast tuleme tagasi, aga sina plika, torka talle üht-teist toidupoolist ukse alt sisse,
muidu sureb veel enneaegu maha. Ja vaata, et sa kedagi võõrast sisse ei lase või ise
kuhugi ei lähe. Meil on emaga üks väike töö teha ja kui see korda läheb, saad elu
lõpuni kommi süüa. Aga sina, seal sahvris - ära mõtlegi, et keegi sulle appi tuleb.
Siin ukse ees on nii võimas lukk, et ka kümme meest ei murra seda lahti. Noh, head
aega siis. Lõbutsege hästi!
NÄRUEIT: Noh, kullake, anna emale musi ka! Oota ilusasti, emme tuleb varsti jälle
tagasi, toob palju-palju kompusid, kohe mitukümmend tonni.
Närueit ja Näruvana lahkuvad.
NÄRUPLIKA: Nääripoiss, Nääripoiss!
NÄÄRIPOISS: Jah?
NÄRUPLIKA: On sul seal väga halb?
NÄÄRIPOISS: Ei, mis sa nüüd! Hea pime olemine, ei pea silmi pilgutama. Ja rotid on
siin suured nagu kassid, Hõõruvad ennast vastu mu jalgu ja lakuvad varbaid.
Väga õdus paigake.
NÄRUPLIKA: Ära räägi nii, Nääripoiss, ma tean ju, et seal on paha. Tahad, ma toon
sulle süüa? Torkan ukse alt sisse.
NÄÄRIPOISS: Vaat ei taha küll! Siin on riiuli peal mingid purgid ja nina ütleb mulle,
et neis on kompott. Soovi mulle head isu.
NÄRUPLIKA: Head isu, Nääripoiss!
NÄÄRIPOISS: Aitähh! Võiksid veel ajalehte ka ette lugeda, muidu läheb nagu igavaks.
NÄRUPLIKA: Hea küll! Näe, isa ongi värske ajalehe maha pillanud. (Võtab ajalehe.)
Tervise kaitsel. Nääripoiss, kas sa kuuled mind?
NÄÄRIPOISS: Kuulen küll. Tervise kaitsel. Lase edasi!
NÄRUPLIKA: Tervise huvides on tarvilik iga päev joosta või jalutada. Jalutuskäigul
olgu kõnnak kiire, samm pikk.
NÄÄRIPOISS: Selge! võtan ette rahvamatka ühest sahvrinurgast teise ja tagasi. Loe
edasi!
NÄRUPLIKA: Erakorraline teade. Neli päeva tagasi läks jäljetult kaduma Nääripoiss.
Otsingud ei ole tulemusi andnud, Nääritaat ja Näärieit on murest murtud. Palume
kõiki, kes teavad midagi Nääripoisi saatusest, meile sellest kohe teatada. Eelpool
nimetatud asjaolude tõttu sõidab tänavu Nääritaadi asemel nääripidudele kodanik
Näruvana. Kas sa kuulsid , Nääripoiss, kuulsid?
NÄÄRIPOISS: Kuulsin! Lase mind kohe välja! Ma pean minema koju! Otsekohe!
NÄRUPLIKA: Ma ei saa ju, mul pole võtit. Aga oota, oota veidike, ma mõtlen kohe midagi
välja. Käes! Lukk tuleb läbi viilida. Kannata veidi, Nääripoiss, palun
kannata, ma hakkan kohe viilima! Juba viilingi, ainult kannata. Ai! Sõrm läks katki.
Täitsa verine. Aga pole viga, ma seon taskurätiku ümber ja viilin kohe jälle edasi.
Mispärast mu isa küll valetas? Ja sind luku taha pani? Tal on midagi halba plaanis.
Kommid! Oot, ema ütles, et toob kohe mitukümmend tonni kommi.
Jätab viilimise, jookseb akna juurde, siis välja.
NÄÄRIPOISS: Viili siis ometi, viili! Kuulu, Näruplika, ma ei kuule, et sa viiliks. Ära
viili, tüdruk, vaid viili!
Näruplika tõttab tagasi.
NÄRUPLIKA: Tead, meil on kuuri all terve hunnik kommipakke. Hirmus mägi! Ma kardan, et
isa on vist laste kommipakkide kallal käinud. Miks mul küll on selline halb
isa?
NÄÄRIPOISS: Ära vesista, vaid viili!
NÄRUPLIKA: Viilin, viilin. Aga seda on nii raske viilida, mul on kõik sõrmed juba
villis.
NÄÄRIPOISS: Viili, kullake, viili!
NÄRUPLIKA: Sa ütlesid mulle "kullake"?
NÄÄRIPOISS: Viili, kallis, viili.
NÄRUPLIKA: Sa ütlesid mulle "kallis"? Ma olen nõus kõik maailma lukud läbi
viilima, kui sina mulle niimoodi ütled. Ma viilin, ma viilin, ma viilin ...
5. pilt
Näärila. Toas Näärieit ja Nääritaat.
Seinal Nääripoisi pilt.
NÄÄRITAAT: Eit, hakkame sööma! Saa pole kolm päeva ivagi hamba alla võtnud. Ma
tegin magustoitu ka.
NÄÄRIEIT: Magustoitu? Ei mina võta enam magustoitu suu sissegi. Sellest see kõik ju
algas. Ei, ei ma ei suuda ...
NÄÄRITAAT: Ole nüüd natuke reipam. Vast tuleb poiss ikka kuskilt välja. (Ohkab.)
Ehkki ma enam ise ka hästi ei usu.
Tuppa on sisenenud Näruplika.
NÄRUPLIKA: Uskuge ikka, Nääritaat! Küll teie poeg välja ilmub.
NÄÄRIEIT: Kes sina oled?
NÄRUPLIKA: Mina olen Näruplika, Närumehe ja Närueide tütar. Küll teie poeg välja
ilmub!
NÄÄRITAAT: Aitäh lohutamast, tütreke.
NÄRUPLIKA: Ega ma ainult ei lohuta, ma tean päris kindlasti.
NÄÄRIEIT: Mida, mida sa tead? Kas meie poiss on elus? NÄRUPLIKA: Elus ikka!
NÄÄRIEIT: Kus ta on, ütle ruttu, kus ta on? Meie poeg!
NÄRUPLIKA: Ma ei tohi ütelda. Ta ei lubanud. Ta saatis minu maad kuulama.
NÄÄRITAAT: Mis jutt? Mis maad kuulama?
NÄRUPLIKA: Noh, ta ei julge nagu ise sisse tulla, sest oli nõnda kaua ära ja valmistas
nõnda palju muret. Aga, ausõna, tema ei ole süüdi.
NÄÄRIEIT: Elus, ikka elus, meie poeg on elus!
NÄÄRITAAT: Jah, aga kes siis süüdi on?
NÄRUPLIKA: See on ... minu isa ... süü. Isa pettis teda, et teie olete temast lahti
ütelnud ja siis veel pani luku taha, aga ise sõitis nääripidudele, kuigi kõik laste
kommid
vedelevad meie kuuri all.
NÄÄRITAAT: Ai-ai-ai ... Vaat, kus närukael ...
NÄÄRIEIT: Kutsu poiss tuppa, kutsu ruttu tuppa, ta ju külmetab seal õues.
NÄRUPLIKA (hüüab): Võid tuppa tulla, ema ei ole kuri!
NÄÄRIEIT: Mis kuri, ma olen nii rõõmus.
Tuleb Nääripoiss.
NÄÄRIEIT: Mu poeg, mu kallis, pisike pojake. Ah sa väike paharet, mis sa oled ometi
kõik need päevad teinud ...
NÄÄRIPOISS: Mis ma kikka tegin ... Mängisin Näruplikaga. Tead, emme, ta on jube maru
plika. Ta viilis luku läbi, et ma välja pääseksin
ja ... ja ma võtan ta naiseks!
NÄÄRIEIT: Mis naiseks ... Nii noorelt?
NÄÄRIPOISS: Ma olen juba sada viiskümmend kaks. Ja Näruplika on sada nelikümmend
seitse. Ja ega me siis nüüd kohe, me ootame üks viiskümmend aastat, kuni
kool läbi saab ja sõjaväes käidud. Eks ole, sa ju ootad mind?
NÄRUPLIKA: Ootan, muidugi ootan.
NÄÄRITAAT: Ole sa lahke! Nojah, mis seal siis ikka, eks siis, noh, seda et ... abielluge
siis pealegi. Aga kõigepealt, Nääripoiss, mine õige nurka!
NÄÄRIEIT: Mis sa nüüd, taat!
NÄÄRITAAT: Mine, jah, nurka.
NÄÄRIEIT: Jäta nüüd ...
NÄÄRITAAT: Mine nurka ja too sealt mu matkakepp. ma pean ennast teele sättima. See
Näruvana tembutamine ei anna mulle asu. Need kommid sealt tema kuuri alt,
need võtan ma aga kaasa.
NÄÄRIEIT: Pane ennast soojalt riidesse. Ja ole ettevaatlik. Seal linnas on ju tänavad
nii libedad. Väänad veel jala välja!
NÄÄRITAAT: Pipart sulle keele peale! Ja sülita üle õla! Noh, ma hakkan siis minema.
Töö ei oota!
NÄÄRIPOISS ja NÄRUPLIKA: Head teed!
NÄÄRIEIT: Ole ettevaatlik, ma ütlen, ära oma saaniga liiga kiiresti kihuta ja pane oma
nööbid kõik korralikult kinni, muidu juhtub veel teab mis õnnetus. (Sülitab üle
õla.)
NÄÄRITAAT: Mis sa tühja pabistad ... Olgu - good-bye, do svidanija, näkemiin, auf
Wiedersehen, head aega.
Nääritaat lahkub.
NÄÄRIPOISS (aknal): Tõmbas saani käima. Tal on jube kipa saan, diiselkütusel, sada
viiskümmend hobujõudu ja kuuekäiguline. Sirge tee peal pigistab
sada viiskümmend välja. Nüüd annab gaasi. Läks!
NÄRUPLIKA: Küll lund lendab ...
NÄÄRIPOISS: Kihvtilt kimab, üle saja on peal. Nojah, ta tahab enne Näruvana sinna
jõuda.
NÄRUPLIKA: Oeh, nüüd lendas ümber!
NÄÄRIPOISS: Avarii! Ema, isa tegi avarii!
NÄÄRIEIT: Taevas küll! Ära sõnusin, ära sõnusin. Ruttu talle appi!
Kõik tormavad minema.
6. pilt
Laval kuusk. Tulevad Näruvana ja Närueit.
NÄRUVANA: Tere, lapsed! Mina olen Näru ... ee ... Näärivana. Kas te usute, et ma olen
Näärivana? Kes ei usu? Mul on selle kohta tõend, näete. Selle paberi peal on
kirjas, et ma olen tõesti Näärivana. Kes tahab vastu vaielda, mingu parem kohe saalist
välja. See väike tüdruk siin on aga minu abiline. Sneguurotska. Tee niksu!
NÄRUEIT: Tee niksu ja tee niksu. Igal pool tee niksu ...
NÄRUVANA: Küll ta hiljem teeb! Praegu ta ei viitsi. No nii ... Mina, tähendab, tulin
kaugelt Karjalast inspekteerima, et mis pidu te siin peate. Et ega kuuske ei panda
põlema. Nääride värk, noh ... mulle peab ütlema, ei meeldi. Kas te niimoodi võtate
Näru ... Näärivana vastu? Kus on võileivad? Kus kuumad kapsad, kus õllekapp?
Mis? Teie ei viitsi mulle isegi lauda katta, aga tahate, et mina kingitusi tooksin. Lubage
naerda ... Ha-ha-ha!
NÄÄRIEIT: Ih-ih-hii! Kingitusi veel teile! Äkki tahate kommigi?
NÄÄRIVANA: Ei mingeid komme! Võite pöialt lutsida! Te olete halvad lapsed olnud ja
saate hoopis naha peale. Täitsa muidu! Isegi luuletust pole vaja selle eest lugeda. Küll
ma olen lahke. Noh, kes tuleb esimesena? Vitsad on valmis. Kas keegi ei taha tulla või?
Kuule, eit, mine too sealt paar tükki lavale. Hakkame aga andma, mis me aega raiskame.
Vaata sealt mõni. Võta või see väike tüdruk kolmandast reast.
Tulevad Nääritaat, Näärieit, Nääripoiss ja Näruplika. Nääritaadil on käsi
kipsis.
NÄÄRITAAT: Oh sa lumelabidas! Sa vana nohu!
NÄÄRIEIT: Sopp ja udu! Madalrõhkkond säärane! Täiskasvanud inimesed laste komme
krattimas! ... Häbi! Häbi! Häbi! Esimesest ehmatusest toimunud Näruvana ja Närueit
hakkavad võltsilt süüd tunnistama.
NÄRUVANA: On küll häbi, on küll häbi ... Oi, kui häbi ...
NÄRUEIT: Me enam ei tee ... Ei tee ... Palun andke andeks ...
NÄRUVANA: Ja-jah, me võime kasvõi nurka minna. Lähme nurka ja ... korras!
NÄRUEIT: Sa tütreke ütle siis neile ometi, et nad paneksid meid nurka. Ütle!
NÄRUPLIKA: Midagi ma ei ütle ... Ka minul on teie pärast häbi ... Mina olen teie eest
hoolitsenud, teile süüa teinud, tube kraaminud, aga teie teete aina pahandust. Aitab!
Hakkate ise endi eest hoolitsema. Ise!
NÄRUEIT: Ma ei oska ...
NÄRUPLIKA: Õpite ... Mina lähen teie juurest niikuinii minema.
NÄRUVANA: Kuhu? Miks?
NÄÄRIPOISS: Ta tuleb mulle naiseks. Nii poole sajandi pärast.
NÄRUEIT: Sugulased! Kallid sugulased!
NÄRUVANA: Väimeespojuke ...!
NÄRUPLIKA: Vara rõõmustate! Kõigepealt minge ... sahvrisse!
Lavale veereb "sahver". Närueit ja Näruvana ronivad sellesse.
NÄRUPLIKA: Ja nüüd hakake ümber kasvama! Et oleks kõik korda tehtud!
NÄRUEIT: See on nii raske ... Nii palju tööd ...
NÄRUVANA: Mina ... Ja mina pean koristama ... Mina?
NÄRUPLIKA: Sina, sina ... Enne süüa ei saa.
NÄRUVANA: Küll kasvatab ... Makarenko ...
NÄRUEIT: Oma lihase ema paneb tööle ... Kas ma selleks sind ilmale tõin?! Oh, omad
vitsad ...
NÄÄRIVANA: Või vastu räägite?! Teie tütar on teist palju tublim ja kui te teda ei
kuula, siis ... (Näärivana tõmbab käe kipsist ja haarab vitsakimbu.)
NÄRUVANA: Pole vaja ... No kohe, kohe ...
(Närud asuvad koristama.)
NÄÄRIVANA: Vaat nii ... (Viskab vitsakimbu käest ja torkab käe tagasi kipsi, siis
tõmbab käe tagasi välja ning jääb seda üllatunult vaatama.) Terve?! Juba terve! Vaat
mis tähendab, kui mure kaelast saab. Lõpp hea, kõik hea!
NÄÄRIEIT: Lõpp hea, kõik hea!
NÄÄRIPOISS ja NÄRUPLIKA: Lõpp hea, kõik hea!
NÄRUVANA ja NÄRUEIT: Lõpp hea, kõik kehva!
NÄÄRIVANA: Heale hea, kehvale kehv! Headele komme ja küpsiseid, pahadele paha!
Kõikidele headele ...
KÕIK KOOS: Kõike head! Kõik Head!
E e s r i i e.
H. Mänd * "Lasteteater" * Tallinn *
Eesti Raamat * 1987 * lk.145. |