MINU ESIMENE JÕULUPUU
Mäletan oma elu esimest pühadekuuske väga selgesti. See oli nii pikk, et latv vastu lage kõverasse kooldus nagu onu Juhani pea, kui ta meie tuppa astus. Kuuse küljes kõlkus neli õuna, mis ema mõisa aednikult oli kitkumise eest saanud ja riidekirstu põhjas laste teadmata tallel hoidnud. Samuti rippus puul õige mitu kompvekki kirjude paberite sees, mihklilaadalt ostetud. Okstest oli läbi torgatud sindlinaelad ja nende otsas seisid veel kuus küünalt jämeda sukalõngast tahiga. Küünlad oli ema ise valanud - rikkiläinud lambarasvast, nagu ta kinnitas. Ega isa kõlblikku toitu raisata laseks. Et kuusk palju ruumi võttis, mahtusid põrandal kõndima ainult vanad inimesed ja mu suuremad vennad - õed. Need, kellel pükste kandmise õigust polnud, käsutati nurka laua alla istuma: koer Sassa, mu väiksem õde Salme ja mu kolmeaastane sõber Vinni Ilmar moonakate majast. Mina aga, kuigi sitskleidis nagu Salme ja Ilmargi, tahtsin teistest parem olla. Väitsin onu Juhanile kangekaelselt, et mul on kleidi varjus ka püksid, ning tema lubas mul suuremate seltsi keskpõrandale jääda. Hämariku saabudes ladus ema ahju hagude asemel ilusaid halge - pühade puhul. Isa oli muidugi juures õpetamas, mihuke halg pikuti, mihuke põiki seada, et kallist kütet vähem kuluks. Kuna neil selle üle lõputu vaidlus sigis, pakkus mu vanem vend Eedi: “Seni panen kuuse põlema.” Onu Juhan, järile laskunud, nokutas: “Oleks aeg koa.” Järsku tundusid mulle Eedi ja koguni onu Juhan hirmus rumalad: meie kuusk põlema panna! Kui Eedi tikutoosiga puule lähenes, hüüdsin: “Ei tohi!” Eedi ei lugenud minu keeldu millekski, läitis tiku ja sirutas käe puu pole. “Kuuled, et ei tohi!” karjusin, hüppasin tema ette ja tõstsin kaika - ei tea, kust selle pihku krabasin. Sassa sööstis laua alt mulle appi, haukus ja lõrises koleda häälega. Eedi taganes, tikk kustus. Siis küsis onu Juhan minult: “Mida ei tohi?” Kostsin, et meie toredat puud süüdata ei tohi. Nüüd puhkesid suuremad naerma: “See arvab, et terve kuuse ära põletame!” Meie Sassaga jahmusime oma ägeduse pärast. Tema puges häbiga Ilmari selja taha, minul valgusid pisarad silma. Ja kui ma kleidisabaga põski kuivatasin, nägi onu Juhan, et mul peale kleidi ikkagi muud seljas pole. Ta ütles: “Asjast sa tolku ei soa, ega ole sul pükse jalas koa. Marsi aga laua alla!” Kui seal istusin, lohutas ta mind: “Sinust võib viel tubli mies soada, et sa, malk peos, kohe teisi maha lööma ei hakanud. Muidu oleksid meil pühade asemel matused old.” Vend Eedi süütas puu nagu vaja. See säras ja sätendas justkui mõisahärra oma. Hiljem anti igale lapsele, nii püstiseisjale kui lauaalusele, kaks kirjut kompvekki ja pool õuna. Ka oli Eedi nii kaval olnud, et üksnes viis küünalt läitnud. Kuuenda jagasime omavahel. Polnud see lambarasv rikki läinud ühti, mekkis väga hea. Sassa sai tahi ja sõi sedagi isuga. Täheke nr. 12 / 1967 |