JÕULULAPS

Väike poiss sammus mööda suurlinna tänavat. Ta käed külmetasid. Hingeauruga katsus ta neid iga natukese aja tagant soojendada. Hüples vahete-vahel, et vähendada külmavalu jalgades, mida katsid lagunenud saapad. Huu, kui õudselt külm oli ilm! Ja kuub oli õhuke, nii lõpmata õhuke. Müts oli õnneks küllalt suur nii väikesele poisile, see vajus päris silmadele, nii et räbalate vahelt paistsid ainult punane nina ja kahvatud, sissevajunud paled. Aga müts soojendas kõrvu ja see oli poisi meelest siiski peaasi.

Tänavail oli jooksmist ja askeldamist, oli ju jõuluõhtu. Jalakäijad astusid ruttu, pakid käes. Kaupluste ustest voolas vahetpidamata inimesi edasi-tagasi. Ajurid kihutasid hobuseid, kes vedasid ostjaid kiiresti liikuvais regedes.

Väike poiss seisatas vahete-vahel kaupluste meelitavate vaateakende ees. Oleks temalgi nüüd raha! Küll ta teaks, mis ta ostaks. Nii ilusat purjekat ei olnud ta millalgi näinud! See, kes niisuguse omandaks, võiks kergesti kujutada end purjetamas kaugele võõrsile, soojadesse maadesse, kus külm valu ei teeks ja magusad suutäied nälja kustutaksid. Poisi silmad särasid mütsi alt, ja kahvatud põsed hõõgusid vaimustusest. Aga siis ohkas ta sügavasti ja hakkas jälle jalgu kokku lööma. Ta oli liig kaua seisnud ühel kohal, ja varbad valutasid.

Kui ta oma pilgu kurvalt ära pööras toredast aknast, nägi ta teist poissi, väikest ja kõhna nagu ta isegi. Võõras poiss vaatas sama igatsusega laeva. Siis pööras ta oma suured tumedad silmad poisi poole.

"Tere õhtust", tervitas ta aralt naeratades.

"Kas sina ka tahaksid seda laeva?" küsis poiss.

Võõras poiss raputas kurvalt pead.

"Tahaksin, aga ei saa. Ja täna on ometi minu sünnipäev."

"Või nii?" Poisi süda pehmenes. Kui väike ja õrn oli võõras, kindlasti õrnem kui tema.

"Mis su nimi on?" küsis ta osavõtlikult.

"Võid mind kutsuda Jõululapseks."

"Imeline nimi," sõnas poiss, "aga see on kindlasti sellest, et oled sündinud jõuluõhtul."

"Kas lööb sinu isa sind sagedasti?" jätkas poiss küsimist.

Jõululapsele tundus nii imelikuna sarnane küsimus.

"Ei, ei", ütles ta ja ta nägu muutus nii imeliselt pidulikuks ja pühaks.

"Minu isa ei löö mind kunagi."

"Miks sa ei lähe siis koju ja hulgud siin külma käes?"

Jõululaps ei vastanud vaid küsis:

"Kas sinu isa lööb sind?"

Poiss noogutas pead.

"Lööb alati, kui ta on purjus, ja vahel ka muidu. Ja täna usaldan vaevalt koju minna, sest ta tõi jõuluviina ja ähvardas mind lüüa." Jõululaps ohkas sügavasti.

"Aga ema?" küsis ta edasi.

"Ema", vastas võõras poiss, "ta on juba ammu surnud. Ja see isa ei olegi mu õige isa, vaid võõrasisa."

Jõululaps ulatas talle käe.

"Tule," "rändame ühes. Ka mina olen täna õhtul kodutu."

Poiss haaras heameelega pakutud käest kinni.

"Vii sina mind," palus jõululaps, "see linn on mulle võõras."

Poiss tundis nüüd enda ääretu tähtsana ja võimsana teise kõrval.

"Ära karda," trööstis ta. "Mina tunnen kõiki tänavaid ja urkaid. Olen elanud tänaval poole oma elust, ema surmast saadik."

Nad saatsid vaateaknal olevale purjekale veel viimase jumalaga jätva pilgu. Siis jätkasid oma teed, tugevasti teine-teise käest kinni hoides, et teineteisest rahvamurdu mitte kaduda. Vahete-vahel heitis tänavapoiss varjava pilgu sõbra peale. Ta oli väga halvasti ja õhukeselt riietatud. Vist oli tal väga külm.

"Kui ema veel elaks," mõtles ta, "viiksin ta koju sooja."

Jõululaps vaatas poisi otsa, säravalt naeratades, ja poiss tundis oma kehas isesugust soojust.

"Kas ta on väga näljane?" mõtles ta edasi. "Mul on taskus veel see kümme marka, mille mulle keegi vanahärra mõne minuti eest andis. Selle eest saaks ühe leivakese. Mõtlesin küll endale selle eest ühe jõulusaia osta, aga ta näib nii näljane olevat."

Nad olid jõudnud pagariäri ette. Just siit oli poiss mõelnud endale osta magusa, suhkru ja rosinatega kaunistatud saia. Ta viis sõbra sisse ning astus laua juurde, mis oli täis saiu, üks teisest ikka meelitavam. Poisi silmis süttis ahne tuli ja käsi tõmbas taskust raha välja.

"Just niisugust olen kogu päeva igatsenud," mõtles ta, "sellest ei saa küll kõhtu täis, aga ta on nii magus, ja jõuluõhtul võib ometi maiustada!"

Aga just siis, kui ta tahtis saia küsida, sattus ta pilk Jõululapse kõhnale, kahvatanud palgeile ja näljaseisse silmi. Ta võitles silmapilgu, siis näitas riiulil olevale ümarikule leivakesele.

"Andke mulle see," palus ta.

"Aga kas sa parema meelega ei oleks tahtnud jõulusaia?" küsis Jõululaps, kui nad jälle tänaval olid.

"Ei põrmugi," valetas ta julgesti – ta oli ainult väike tänavapoiss, keda keegi polnud õpetanud tõtt rääkima, "ei sugugi, kes niisugust prahti ostab, sellest ei saa suutäitki. See on niisugune kõva leib, sellest saab ometi kõht täis."

Ta toetus vastu seina, võttis taskunoa, mille teine tera oli pooleks murdunud ja lõikas leiva pooleks. Teise poole ulatas ta Jõululapsele.

"Kas mina saan selle?" küsis Jõululaps, ja jälle naeratas ta nii heledalt, et poisil hakkas soe ja hea.

"Iseendastki mõista," vastas poiss, "söö ainult, mul ei ole sugugi nälga."

Nad jätkasid oma teed, närides leiba ja vaadeldes suurte imetlevate silmadega ümberolevat elavat liikumist. Nad olid nii väikesed, et möödaminejad neid sagedasti ei märganudki ja teinekord isegi kõrvale lükkasid. Aga kui õhtu pimenes, jäi inimestevool vähemaks, tänavad tühjemaks. Ja kui jõulukellad inimesi kiriku kutsusid tänu tooma Vabastaja ja sündimise eest, ei liikunud tänaval peale mõne hiljaks jäänud ostja ja kirikuruttajate enam kedagi.

"Kas meie ka kiriku läheme?" küsis jõululaps sõbralt.

"Läheme," vastas poiss, "seal on soe. Mul on hirmus külm."

Nad astusid suurde kirikusse. Orel mängis, küünlad särasid heledasti ja õpetaja kõneles ilusaid sõnu Vabastajast, kes sündis vaesena ja põlatuna, et meie armastaksime vaeseid ja põlatuid. Jõululaps langes põlvili kivipõrandale ja pani käed risti. Poiss ei olnud millalgi õppinud palvetama, aga nüüd põlvitas temagi, pani käed kokku ja paljastas oma heledajuukselise pea.

"Armas Jumal," palus ta, "kuna sa tulid aitama vaeseid ja põlatuid, aita ka seda väikest sõpra. Näed, kui kõhn ja vilets ta on. Minagi olen vaene, aga olen siiski tugevam temast."

Kui ta oli palunud, tõstis ta oma pilgu ja kohtas Jõululapse silmi, mis sätendasid imelises hiilguses. Ja siis kõlas vana rõõmus laul läbi kiriku. Rõõm valdas inimeste südameid, millalgi ei olnud jõululaul täitnud nende südameid nii suure õnnega. Poiss ja Jõululaps olid viimastena kirikus. Poiss oli asetunud ukse äärde ja mõtles käe üles tõsta möödaminejate poole, et saada mõne penni. Aga jõululaps surus tema väljasirutatud käe soojalt alla.

"Ei" ütles ta, "mitte siin."

"Miks mitte," küsis poiss kurvalt, "inimesed on kirikust tulles ikka heldemad, iseäranis jõuluõhtul. "Ei" ütles Jõululaps veel kord, "mitte siin."

Poiss kuulas sõna, aga imestas teise argust. Ta oleks heameelega tahtnud saada mõne marga, nälg ei olnud veel kustutatud. Aga kirik tühjenes, valgus kustutati ja mõlemad poisid pidid, olgugi vastumeelt, kirikust lahkuma külma ja pimedusse.

Oli juba päris pime. Laternad valgustasid nõrgalt tänavaid.

"Kuhu me nüüd läheme?" küsis tänavapoiss.

"Sina lähed vist koju," ütles Jõululaps.

"Ei julge," vastas tänavapoiss. "Isa peksab mind, kui lähen rahata." Ja iseendas mõtles ta: "Kuigi ise seljasauna jõuaksin välja kannatada, ei või ma oma sõpra üksi tänavale jätta."

"Tule," ütles Jõululaps, me läheme heade inimeste juurde. Kindlasti antakse meile toitu ja öömaja. Täna on ju jõuluõhtu."

Siis purskas tänavapoiss naerma ja vaatas sõbra otsa.

"Oi sina, sõbrake, kas mõtled, et inimesed sarnaseid kerjuseid oma majja võtavad nagu meie oleme!"

Ta järgnes siiski Jõululapsele, kui see kohe suure, toreda kivimaja poole, mis kiriku lähedal, hakkas sammuma. Esimesel korral kohtasid nad majaperemehe. Ta oli pühapäevariietes ja hoidis käes kirju, mis sisaldasid üürnike käest saadud jõulukingirahasid.

"Tere õhtust, poisid," ütles ta soojal häälel. "Siin saate tervelt marga ja peate sellega ka leppima. Täna õhtul ei kerjata. Korralikud inimesed püsivad kodus."

"Me paluksime süüa ja öömaja," ütles Jõululaps. "Väljas on nii külm!"

"On küll," vastas peremees, "aga siin ei anna teile keegi öömaja. Siin majas asuvad ainult peened inimesed." Poisid pöördusid kiirelt tagasi ja jätkasid oma teed.

"Vaata," hüüdis Jõululaps, näidates oma kõhna käega üles valgustatud akendele. "Seal põleb jõulukuusk. Läheme sinna." Nad ronisid üles kolmandale korrusele ja helistasid uksekella.

"Andke meile toitu ja öömaja," palus Jõululaps jälle. "Väljas on külm." "Oi lapsukesed," ütles ukseavaja, sõbraliku välimusega naine, "Siin ei ole võõrastemaja. Siit, – ta võttis rahakotist kaks raha, – saab teile kummalegi."

Ja ta sulges ukse nende ees, jättes poisid välja.

Nii käisid poisid majast majja, ukse tagant ukse taha. Igal pool said nad sama vastuse, vahel sõbraliku, vahel pahase, aga ikka keelduva. Mõnel pool andis lahke perenaine neile õunu ja kooki, kord tohtisid nad ukselt isegi jõulukuuske ja selle ümber lõbutsevaid lapsi näha. Lõpuks olid nad nii väsinud, et ei jõudnud enam kõrgeid treppe mööda üles ronida. Jõululaps tõstis veel vaevalt oma jalgu, ta paled olid muutunud veel kahvatumaks ja nägu murelikumaks.

Nad olid jõudnud üksiku väikese puumaja juurde. Valgus paistis ühest ainsast aknast, muidu oli maja pime, oli juba hilja.

"Lähme siia, ütles Jõululaps.

"Asjatu vaev," vastas tänavapoiss, "siin majas asuvad vaesed inimesed."

Aga ta astus siiski sõbra kannul mööda kitsaid treppe üles. Kui Jõululaps oma külmunud sõrmega ukse pihta koputas, avas selle vana kõhn mees.

"Mis sa tahad?" küsis ta.

"Andke meile öömaja," palus Jõululaps. "Väljas on nii külm ja pime."

"Vaesed lapsed," ohkas mees, "tulge tuppa soojenema." Vana naine, kellel olid valged juuksed ja murelikud silmad, istus kaetud laua ääres.

"Ma toon jõuluvõõraid," ütles mees.

"Sa teed hästi," vastas naine ja noogutas valget pead.

"Nad on kindlasti näljased," ütles mees jälle, "toon nad sööma."

"Sul on õigus, mees," vastas naine ja noogutas uuesti pead.

Nad panid poisid laua äärde istuma. Jõululaps pani käed kokku ja luges kõvasti söögipalve. Vanakesed vaatasid teineteise otsa ja nende murest kortsus näod läksid rõõmsaks.

"Mis see on," ütles mees, "tundub, nagu oleks kivi rinna pealt maha langenud."

"Ja mulle tundub, nagu oleksin viiskümmend aastat noorem," sõnas naine. "Mõtle, mees, esimene kord istun nüüd pärast pikka aega laua äärde, ilma et mõtleksin, et toit on liiga kallis."

Nad pakkusid poistele õige ohtrasti ja vaatasid rõõmsasti naeratades, kuidas jõulutoidud näljaste suhu kadusid.

"Nad on kindlasti väga väsinud ja unised," arvas mees. "Meil on võõrastetoas tühi voodi. "Jah on," vastas naine ja ruttas seda korda seadma. Kui ta tagasi tuli, istus mees vanas tugitoolis ja poisid tema kõrval.

"Nüüd loeme õhtupalve," ütles naine ja võttis riiulilt vana nahkses köites raamatu. Jõululaps võttis selle vanakese värisevaist kätest, avas selle koltunud lehed ja luges:

"Tulge, Issanda õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma asutamisest. Sest mul oli nälg ja teie andsite mulle süüa, mul oli janu ja teie jootsite mind, olin võõras, ja teie võtsite mind vastu."

Siis tõstsid mees ja naine imestunult oma pilgud, ja tänavapoiss hakkas värisema. Aga Jõululaps võttis ta kätest kinni ja viis ta vanakeste juurde.

"Tema on issand teile täna kingituseks andud," ütles ta. Ja väike kahvatu pale säras nii imelises valguses, et see kõiki pimestas ja nad silmad alla pidid lööma. Kui nad pilgud uuesti tõstsid, oli Jõululaps kadunud. Aga vanakesed noogutasid naeratades teineteisele.

"Imelik, kogu päev oli niisugune pühalik tunne, nagu esimest korda armulauale minnes," ütles naine.

"Ja mina ei mõtelnud kogu päev kordagi raha peale," vastas mees.

Aga tänavapoisi silmad olid pisaraist niisked. Ta põlvitas vanakeste ette ja ütles:

"Ja mina tahan kogu eluaja meeles pidada, et Jõululaps mu koju on juhatanud."

J. Henno "Laste jõuluraamat", Tallinn "Kodutrükk" 1993, lk.13.