JÕULUDE PIKKUS

Vanasti ei kestnud jõulud nii lühidalt nagu tänapäeval. Aasta läbi oli rasket tööd tehtud ja nüüd vajasid inimesed keset talve mahti kosumiseks. Jõuluaeg oli üldises aastaringis nagu seisak, ajaväline aeg. Seda oli inimestele vaja, et jõudu taastada ja energiat koguda. Eestlane oli selline rügaja, et jõulu ajal tuli palju töid lihtsalt kurja ähvardusel ära keelata. Teiseks jõuluaegseks jõu kogumise viisiks oli palju ja hästi süüa. Kui aasta otsa oldi söögiga pigem koonerdatud, siis jõulude ajal oli toit kogu aeg laual ja kombestikust võib kokku võtta, et mida rohkem sööd seda paremini sul läheb

Jõuluaeg algas vanasti toomapäevaga ja kestis kuni nuudlipäevani, nii et ka uusaasta ja kolmekuningapäev sinna sisse jäi. Aja jooksul kujunesid viimastest omaette pühad, aga rahvasuus kutsuti neid veel kaua aega edasi jõuludeks: vana-aastaõhtu ja uue aasta esimese päeva kohta öeldi uued jõulud, kolmekuningapäeva kohta aga kolmandad jõulud või jõulusaba. Pärisjõulud ehk vanad jõulud kestsid Eestis jõulupäevadest kuni vana aasta viimase päevani. Jõulurahu aga hakkas kehtima toomapäevast ning kestis kuni nuudipäevani: see oli aga, kus ametlikult kohtud ei tööta ning tavaõigus järgi valitses töökeeld.

Tänapäeval on üldine, et jõuluaeg algab jõulupäevast ja lõpeb teise jaanuariga. Sellele eelneb ligi kuu advendiga, mis kristlikust taustast hoolimata on kõigi jaoks pühadeootus ja ettevalmistuste aeg. Jõulu eel toimuvad koolides ja asutustes jõulupeod. Koolilapsed ja paljud täiskasvanudki peavad jõulupuhkust nii nagu vanasti – jõuludest kuni uue aasta alguseni. Esimene ja teine jõulupüha ning uusaasta on Eesti Vabariigis riigipühad.

Kasutatud kirjandus:

Piret Õunapuu “Pühad ja kombed”