ISEVÄRKI KÜLALISED
Eino Tali

Nääriõhtul olin üksi kodus ja tegin taiga. Nõiatembuga kutsusin endale külalisi, et oleks seltsim uut aastat vastu võtta. Äkki prahvatas toauks lahti ja sisse kargas kummaline võõras: vana katkine viltkaap peas ja õige närune pikk - kuub seljas. Mees oli kõhn ja kiitsakas, tema kondine lõug oli kaetud mitmepäevase habemetüükaga. Ühes käes hoidis ta vitsakimpu, teise käega lohistas mööda põrandat suurt tühja kartulikotti. Kohe selle kiitsaka võõra kannul marssis prantsuvate sõdurisammudega sisse ilmatu pikk ja jäme mees. Tal olid Põhjasõja-aegsed üle põlve ulatuvad ratsasäärikud jalas ja suurte vasknööpidega mundrikuub seljas. Pikal jämedal mehel olid paksud põsed ja pruntis suu, nina all hoidsid kahele poole sirgu mustad vuntsid nagu pintslikarvad.

“Tervist!” põristas mundris mees bassihäälega. Ta astus ukse eest viisakalt kõrvale, tehes ruumi uutele tulijatele. Neid oli kaks: ilmselt keegi antiikajast - ta kandis paljudesse voltidesse langevat purpurkantidega taevasinist toogat, ning ilmselt keegi muistselt idamaalt - selle ainsaks riietusesemeks oli osavasti ümber niuete seotud rätik.

Olen julge mees ja neid isevärki külalisi nähes ei pilgutanud ma silmaripsmeidki. Tegin ükskõikse näo ja näitasin toolidele: “Eks istuge.” Ja küsisin: “Mis pajatate?”

Idamaalane tõusis püsti, langetas alandlikult silmad ja ütles vaikselt: “Mina, Sinuhe, Senmuti ja ta naise Kipa poeg, seisan sinu ees. Mitte selleks, et ülistada Niilusemaa jumalaid või vaaraosid. Vaid selleks, et öelda, kuidas nüüd juba peaaegu viie tuhande aasta eest saabus muistses Egiptuses uus aasta. Kui oled oma kooliraamatuid uurinud, siis ehk tead: mais - juunis koristame põldudelt viljasaagi. Kohe seejärel hakkas kõrbest puhuma kõrvetav läänetuul, mis tõi kaasa liivapilvi, ning Niilusemaal närbus kogu taimestik. Viiekümne päeva pärast saabusid jahedad põhjatuuled ja siis tõusis Niilus üle kallaste ning kattis kõik põllumaad viljaka mudaga. Nii algas Egiptuses uus elu, algas uus aasta. Ja nagu kõik vanemad tõendid kinnitavad, olid maailma rahvastest egiptlased esimesed, kes jagasid üksteisele uusaastakingitusi... Tõin sullegi kingituse - savipotitäie viljateri.” Alles nüüd märkasin, et egiptlase jalge ees põrandal seisis savipott, mille külgedel ilutsesid hieroglüüfid. Egiptlane lausus: “Siia on kirjutatud: “Uue aasta alguseks!””

Tool voltis toogaga mehe all nagises. Kuid mees ei tõusnud püsti, vaid seadis ennast mugavamalt istuma. Ta heitis ümberringi uhke pilgu ja ütles ülev - piduliku häälega: “Ole tervitatud! Mina, väärikas roomlane Tacius, see, kes sündis ratsaniku perekonnas ja sai kõnemehetalendi tõttu kõrgesse riigiametisse ning keda tunneb ajaloolasena iga koolipoiss, tahan sulle kinnitada järgmist tõde. Meie, suursuguse Rooma riigi alamad, austasime 17. detsembrist kuni 23. detsembrini põllutööjumalat Saturnust, aga kogu jaanuarikuu oli pühendatud väravate ja uste ja alguse jumalale, kahenäolisele Jaanusele. Nii kestis meil uusaastapidu peaaegu poolteist kuud järjest. Tuletasime meelde muinasjutulist kuldset ajastut, mil inimesed ei olnud veel auahned ega kasuhimulised, vaid nautisid õnne ja rahulolu. Kingitustega pidasime meeles kõiki tuttavaid, eriti keisrit. Kuid keiser ei kinkinud oma alamatele kunagi midagi... Teen sullegi vana - rooma kombe kohase väärika uusaastakingituse: homme toob minu ori sulle hõbevaagnal puuvilju - need süüa ei sünni, sest on sädelevast kullast ja helkivast hõbedast. Olen rääkinud!”

Roomlase jutu peale ratsasäärikutes ja sõdurikuues pikk mühatas põlglikult, tõusis püsti, ajas rinna kummi ja lõi kannad plaksudes kokku. “Teadagi, et olen tsaar Peeter Esimene,” põristas ta bassihäälel. “Vanas Venes tähistati uue aasta algust märtsikuus, aga alates 1505. aastast 1. septembril. Viibisin tükk aega välismaal ja nägin, kuidas seal uut aastat vastu võeti. 20. detsembril 1699. aastal andsin käsu tähistada 1700. aasta saabumist 1. jaanuaril nagu välismaal. Käskisin Moskva linnas kõik majad ja kaubahoovid ehtida männi-, kuuse- ja kadakaokstega. Käskisin rahval uue aasta puhul sugulasi ja tuttavaid õnnitleda. Uusaastaööl, kui kell lõi kaksteist, tulin lossist välja lihtrahva hulka ja läitsin põleva tõrvikuga raketi. See lendas vusisedes taeva alla ning lõhkes hirmsa pauguga, paisates laiali tulevihma. Seejärel lasti kõikidest õuedest rakette. Sõdurid paugutasid musketeid ja kahureid. Siis süüdati tänavail tõrvatünnid ja õuedes lõkked. Uusaastapidu käis nädalapäevad.” Tsaar liigutas vuntse ja ma sain aru, et ta muheles.

Püsti tõusis vitsakimbu ja tühja kartulikotiga kiitsakas. Tema silmades lõi loitma kuri tuluke ja ta hakkas ärritunult vitsakimbuga vehkima. “Kas sa siis saksa vana Rupertust ei tunne? Veel paarisaja aasta eest käisin uue aasta eel mööda Saksamaa linna- ja külatänavaid ning ajasin lapsi taga. Kes vanal aastal üleannetud olnud, need said minu vitsa maitsta. Kui lapsed nuttes ja kisades minu eest põgenesid, ähvardasin neid kotti pista. Niimoodi hirmutasin lapsi, et nad järgmisel aastal vanemate sõna kuulaksid, isekeskis ei kraakleks ja aknaid kividega puruks ei loobiks.” Kiitsakas võõras lausus: “Aga möödunud sajandil muutusin õelast vanast Rupertusest heasüdamlikuks näärivanaks...” Ja näruste riietega kiitsaka asemel seisis toas tore habemik näärivana, kes mõnusasti naeratas: “Vanalt Rupertuselt pärisin vitsa, kuid seda ma ei tarvita. Heaga saab asju paremini ajada. Vanalt Rupertuselt pärisin ka koti, kuid hoopis kingituste jaoks.”

Tsaar põristas pahaselt: “Näärivana külla ei kutsutud! Näärivana on üleliigne!”

“Nääriõhtul olen ma kutsumatagi kõikides kodudes oodatud külaline,” muheles näärivana.

“Väga õige,” kinnitasin näärivana sõnu.

“Siis oleme meie üleliigsed,” solvus tsaar. Ja äkki olidki mu isevärki külalised kadunud. Kadunud oli ka egiptuse savipott viljateradega. Ainult näärivana jäi. Panin kuusel küünlad põlema ja tuba läks valgeks. Näärivana lausus: “Noh, loe ruttu näärisalm ette, saad kingituse kätte!”

Pioneer nr. 12 / 1973.