GULLIDOL JA ALLEVIN III "Sulg ei taha kirjutada!" ütles ta. Gullidol tundis endas tõusvat pahameelt. Mis peab siis siin raamatus seisma? Aga seal sähvatas talle uus mõte pähe, mis oleks kahtlemata väärt, et pääseda raamatusse. Ta ütles: "Linnas, kus elasin, austasid mind kaaskodanikud nii, et mulle mälestussamba püstitasid. Nad ütlesid, et olin seda väärt, kuna neile alati abistajaks olin ja neile ehitasin haigemaju ja koole." Jälle seadis Gabriel kuldsule raamatule, kuid see seisis endiselt paigal. "Sulg ei taha kirjutada!" ütles ta. Imestades küsis Gullidol: "Missugused heateod on siis väärt sellesse raamatusse tähendada kui mitte sarnased, millest kõnelesin mina?" Ingel Gabrieli näole ilmus tõsine pühalik ilme ja ta vastas: "Selle raamatu lehekülgedele märgitakse ainult need heateod, mis pole maa peal oma väärilist tasu leidnud. Heateod, millest sina kõnelesid, ei või seista siin raamatus, sest need tasuti sulle rikkalikult juba su eluajal maa peal." Häbipuna värvis Gullidoli palgeid ja ta langetas pea sügavale rinnale. Ta tundis, kui vähe ta õieti oli korda saatnud. Kõik, mida ta oli jaganud teistele, seda sai ta ju tuhandekordselt tagasi. Kuidas võis siis selle eest taevalikku tasu veel oodata? Ingel Gabriel nägi, et kurbus ja häbi Gullidoli rõhusid ja et Gullidol tundis ennast nii väiksena ja alandatuna. Ta ütles lahkelt Gullidoli pead silitades: "Oota, Gullidol! Vaatame, ehk kuldsulg kirjutab siiski midagi." Ta seadis sule uuesti raamatule ja vaata! Sulg hakkas iseendast kirjutama, nagu nägematust käest juhituna. Ja kui sulg kirjutamise lõpetas, näitas ingel Gabriel ingellapsukesele raamatut. seal oli kirjutatud suurte tähtedega nimi: "Gullidol" ja selle all: "Tema teod pole küll suured, kuid tahe on hea." Samal silmapilgul hüüdsid ingellapsukesed imestades: "Vaadake, vaadake! Ta tiivad kasvavad ju silmnähtavalt!" Ja Gullidol tundis tõesti oma tiibu kasvavat. Ta tõusis rõõmsasti lendu ja katsus üle lastetoa müüri lennata, kuid selleks olid tiivad siiski veel nõrgad. Ainult pea ulatus üle müüri serva ja ta nägi paradiisi selle täies hiilguses. Kuid üle lennata teiste inglite sekka, seda ta ei suutnud. Kurvalt lendas Gullidol alla lastetuppa tagasi. Ingel Gabriel kutsus nüüd Allevini enda juurde. "Kas tuli meelde sulle mõni heategu, mis võiks seista siin raamatus?" Allevin raputas nukralt pead. "Ei, mitte ühtegi heategu pole ma teinud, mis vääriks ülesmärkimist. Mu elu seal all oli nii armetu ja vilets, nii harilik, et pole seal midagi nimetamise väärt." "Siis vaatame, ehk teab sulg ise midagi üles kirjutada," ütles Gabriel ja seadis kuldsule paberile. Sulg hakkas kohe kirjutama ja kui ta lõpetas, võisid inglikesed lugeda järgmist: "Allevin". Ja selle all: "Ta on suure heateo korda saatnud. Ta ei mõelnud ühtki silmapilku enda peale, vaid kogu aeg oma vaesele emale. Ta kannatas nurisemata tema eest lööke, hoolitses ja aitas jõudu mööda." "Aga selle eest ma sain tasu kätte. Mu ema armastas mind üle kõige maailmas," hüüdis Allevin. "Jah, aga su ema oleks tahtnud sulle tasuda palju suuremal määral kui ta seda suutis ja sellepärast tasutakse sulle su heateod siin," ütles ingel Gabriel ja võttis Allevini käe enda kätte. "Nüüd aga lendame paradiisi." Ja kõik nägid, kuidas Allevini tiivad imekiiresti kasvasid ja varsti olid nad samasuured kui ingel Gabrieli omad. Nad tõusid lendu ja kadusid üle müüri paradiisi heledasse valgusse. Gullidol aga lendas üles müürini ja saatis kurval pilgul oma kaaslast. Teda ei huvitanud enam mängud. Ta armsaim paik oli ülal müüri serval, kust ta vaatas igatsedes paradiisi ilu ja valgust. Ta soovis, et ruttu mööduks aasta ja saabuks jälle jõuluõhtu. Ta tahtis paluda, et ingel Gabriel teda viiks veel kord alla maa peale.
J. Henno, Tallinn "Kodutrükk" 1993, lk. 4. |