GULLIDOL JA ALLEVIN II
Ainetel M.O.

Gabriel puudutas kord Allevini tiivakesi ja need kukkusid maha, siis ta puhus tema silmadele ja Allevin suikus sügavasse unne. Gabriel võttis ta sülle ja kandis ta nägematult majja, asetas ta sepanaise põlvedele ning lendasid siis Gullidoliga edasi. Nad vaatasid jällegi akendesse, nägid maju, kus rõõm peremeheks, ja nägid maju, kus viletsus valitsejaks, kuid Gullidol ei tahtnud jääda peatuma ühessegi neist. Viimaks nägid nad suurt mugavat tuba, kus imeuhke jõulupuu all keskealine mees ja naine üksteisega juttu ajasid. Mõlemail olid lahked näod ja heasüdamlikud silmad, kuid siiski peegeldus nende ilmest mingisugune kurbus. Nad kõnelesid:

"Täna on möödunud viisteist aastat sellest päevast, kui astusime abiellu, aga ikka veel ei ole meil last."

"Jah, jumal on olnud meile armuline nii mõneski asjas, on andud meile rikkuse ja vara, kuid mis kasu on sellest, kui pole meil last, kes pärib kord selle vara?" Nii kõnelesid mõlemad ja õhkasid kurvalt.

"Siia tahan jääda," ütles Gullidol. "Neile inimestele tahan olla rõõmuks ja lohutuseks."

Ingel Gabriel täitis Gullidoli soovi. Ta suigutas tema unne, võttis talt tiivad ja viis siis nägematult Gullidoli toas asuva naise sülle. Sama nägematult ta astus majast välja ja lendas siis taevasse tagasi. Allevin ja Gullidol ärkasid. Nad olid unustanud täiesti, et kunagi olid olnud inglikesed. Nüüd nad olid harilikud inimlapsed ja sellekohaselt kasvatati neid.

Ainult üks mõte ei kustunud Allevini mälestusest, see oli lubadus kaitsta vaest sepanaist, kes nüüd talle oli emaks. Ja seda ta tegigi oma jõudu mööda. Sellal, kui ta õed ja vennad isa hoopide eest välja põgenesid, jäi Allevin ikkagi paigale. Ta püüdis kaitsta ema, võttis vastu vaikides kõik hoobid, mida joobnud sepp jagas alati nii ohtralt kõigile. Ja kui ta aastate pärast suureks meheks sirgus, siis ta asutas uue kodu ning viis ema sinna elama. Vaene sepanaine elas õnnelikult kuni surmani. Varsti pärast ema surma suri ka Allevin, sest ta eluülesanne oli täidetud.

Ka Gullidol unustas, et ta kord inglike oli olnud, ainult ei kadunud tema mälestusest lubadus olla oma vanematele rõõmuks ja troostiks. Ja selle lubaduse ta täitiski. Ta vanemad armastasid teda üle kõige maailmas, nad andsid talle hea hariduse ja kui nad surid, jätsid ta hiigelvaranduse pärijaks. Aga temast sirgus mees, kes mitte üksi enda eest ei hoolitsenud, vaid kes igaühele püüdis olla abiks ja toeks. Ta lasi haigemaju ja koole ehitada. Selle eest austasid teda kaaskodanikud nii, et püstitasid tema mälestuseks ausamba. Ja kui ta suri, siis leinas teda kogu linn.

Juhtus, et Gullidol ja Allevin surid ühel ja samal päeval, jõuluõhtul, ja ingel Gabriel tuli nende hingede järele. Ta viis nad sama teed mööda tagasi, mida mööda nad aastate eest olid tulnudki. Ja nüüd olid nad jällegi taeva lastetoas samasuguste pisikeste inglikestena, samasuguste pisikeste tiivakestega nagu aastate eestki.

Gullidol ja Allevin hõõrusid oma silmi ega teadnud õieti, kas nägid nad und või oli kõik ilmsi. Kogu elu maa peal tundus neile nii pikk ja imelik unenägu. Teised inglikesed ümbritsesid neid rõõmsasti tervitades.

"Nüüd aga vaatame, missugused tagajärjed on teie maa peal viibimisel. Kas saate suured tiivad või ei?" ütles ingel Gabriel ja samal minutil laskus valge pilveke tema põlvedele. Sellel aga lamas suur hõbelehtedega raamat ja kuldne sulepea. Gabriel võttis sulepea, asetas selle raamatu puhtale lehele ning ütles: "Jutustage mulle nüüd, mis head ja kasulikku saatsite korda maa peal. Kui te midagi niisugust ütlete, mis on väärt, et see siia raamatusse üles tähendatakse, siis kasvavad teile samal silmapilgul suured tiivad ja te võite lennata üle müüri paradiisi. Alga sina, Allevin!"

Aga Allevin seisis rinnale laskunud peaga ega lausunud sõnagi. Midagi, mitte midagi ei tulnud talle meelde, mis oleks olnud väärt kirjutada sellesse hõbelehtedega raamatusse.

"Ma pole saatnud korda midagi iseäranis head," oli Allevini kurb vastus. Lootus saada suuri tiibu, mis teda paradiisi kannaksid, kadus täiesti.

"Mõtle veel järele!" ütles ingel Gabriel ja pöördus siis Gullidoli poole.

"Aga sina, mis head tegid sina?"

Gullidol vaatas suuril selgeil silmil ingel Gabrieli otsa – ta polnud nii häbelik kui Allevin, sest ta teadis, et nii mõndki head oli teinud maailmas. Ta ütles:

"Raske ja halb on enda heategudest kõnelda. Aga ma võin öelda, mis teised arvasid minu kohta. Minu vanemate arvamine oli, et paremat ja sõnakuulelikumat last ei leiduks vist maa peal."

Ingel Gabriel seadis kuldsule paberile ja ootas, aga sulg seisis paigal.

"Sulg ei taha kirjutada!" ütles ta.

"Imelik!" mõtles Gullidol endamisi. Aga siis tuli talle meelde midagi, mis ehk rohkem väärt on ja mille sulg vististi üles märgib. Ta ütles:

"Mu sõbrad kinnitasid alati, et olin hea ja abistav sõber neile. Mu kirjutuslaual seisid terved virnad kõiksugu tänukirju ja igal parajal juhusel peeti mulle kiidukõnesid." Jälle seadis Gabriel sule raamatule, aga endiselt seisis see paigal.