GULLIDOL JA ALLEVIN I
Ainetel M.O.

Taeva lastetoas valitses täna harilikust lõbusam meeleolu. Inglikesed leidsid uue mängu, mis neid kõiki väga huvitas. Nad lendasid hästi kõrgele ja pildusid oma kuldkandlekesi õhku, nii kõrgele kui iganes said, ja rõõmustasid kui need üles lennates ja alla vajudes iseendast mahedalt mängisid. Mida kõrgemale kandleke lendas, seda kaunimalt kõlas ta mäng. Ja inglikesed püüdsid lennata ja pilduda üksteise võidu – kes aga kõrgemale saaks.

Kaks neist olid õige agarad – need olid Allevin ja Gullidol. Nad pingutasid oma tiivakesi nii kuis võisid, ja kord neil õnnestuski lennata kõrgemale kui teistel. Nad tõusid peaaegu kõrge müüri servani, mis piiras lastetuba ja lahutas neid suurte inglite paradiisist. Ja kui nad sealt oma kandleid õhku pildusid, siis lendasid need palju kõrgemale müürist, nii et paradiisi hele paistus neid imekaunilt pani särama ja pikkamisi läbi õhu langedes helisesid nad mahedalt ja kaua.

"Oi Gullidol! Oi, Allevin! Kui osavad te olete!" hüüdsid teised inglikesed vaimustuses.

"Nägite, kui toredasti särasid meie kandlekesed paradiisi valguses? Küll võib seal vist kaunis olla!" ütles Gullidol sätendavail silmil.

"Ah, kui pääseks üle selle müüri suurte inglite juurde!" õhkas igatsedes Allevin.

"Eks katsume!" ütles Gullidol.

Nad lendasid uuesti üles, kuid vaatamata kõigile pingutustele ei saanud nad tolligi kõrgemale.

"Liig nõrgad on meie tiivad veel. Peame end lendamises rohkem harjutama."

Järgmistel päevadel Allevin ja Gullidol tegid lennuharjutusi ega mänginud enam teiste inglitega. Kuid kõigi püüdmiste peale vaatamata nad ei pääsenud siiski kõrgemale kui esimesel päeval. Kurvaks jäid Allevin ja Gullidol. Ei lohutanud neid enam mängud ei laulud. Suur igatsus paradiisi järele täitis nende südamed.

Jõuluõhtul tuli ingel Gabriel taeva lastetuppa, rikkalikud kingitused ja särav kuuseke käes. Ta käis vaatamas igal aastal sel ajal, kas inglikeste elu ka on hea, kas nad on rõõmsad ja õnnelikud, nagu seda inglikesed peavad olema. Ja kõik ingellapsukesed tõttasid tema juurde, sest nad armastasid teda väga. Nad ümbritsesid teda igast küljest ja sädistasid nii, mis võisid. Rahul olles puhkas Gabrieli pilk nende peal. Nad näisid kõik õnnelikud olevat. Seal aga märkas ta Allevini ja Gullidoli. Need kaks seal teiste selja taga ei olnud nii rõõmsad kui inglikesed peaksid olema. Ta kutsus nad lähemale ja tõstis oma põlvile.

"Millest tuleb see, et teie näokesed on kurvad?"

Allevin ja Gullidol jutustasid talle oma igatsusest ja sellest, et neil jõud puudub oma südamesoovi täidesaatmiseks. Õrnalt silitas Gabriel mõlemate päid ja ütles:

"Selleks peavad teil suured tiivad olema, mu lapsed. Oma väikeste tiivakestega ei suuda teie lennata iialgi üle müüri. Kuid enne ei kasva teile suuri tiibu, kui olete käinud kord maa peal."

"Siis luba, et lendame alla!" vastasid Allevin ja Gllidol nagu ühest suust.

"Kaaluge seda tõsiselt järele," hoiatas Gabriel, "sest maa peal ei ole te nii õnnelikud kui siin ülal. Ja teiseks, pole veel kaugeltki kindel, et teie pärast maa peal käimist suuremad tiivad saate. Võibolla antakse nad teile, võibolla ka mitte, see oleneb teie tegudest all maa peal."

Kuid Allevin ja Gullidol ei hoolinud ingel Gabrieli hoiatusist, nad tahtsid lennata alla tingimata.

"Tulge siis!" ütles Gabriel. Oma kaaslastega jumalaga jättes lahkusid Allevin ja Gullidol taevast. Ingel Gabrieli saatel lendasid nad alla maa peale. Seal laskusid nad suurde linna, kus peaaegu igas majas särasid jõulukuused.

"Nüüd valige endile maja, millesse tahate jääda elama," ütles Gabriel inglikestele. Nad peatusid majade akendel, et näha ja kuulda, mis neis sünnib. Nad nägid kõiksugu inimesi, küll rikkaid ja vaeseid, häid ja kurje, surmtõsiseid ja elurõõmsaid, kuid Allevin ega ka Gullidol ei avaldanud tahtmist jääda peatuma ühessegi neist majadest.

Nad lendasid kaua, lõpuks lähenesid linnaserval olevale hütikesele, milles elas joodik sepp oma naise ja viie lapsega. Inglid vaatasid aknast sisse. Kolde ees nad nägid istumas kõhna naist, kes lappis tulekumal vana naisterahva kuube. Ta oli kaunis noor, kuid väga vaevatud ja ta silmade läige oli kustunud paljust nutmisest. Ta vaatas kohkunud pilguga oma mehe poole, kes end üles ajas sängist. Ei olnud veel lahtunud viina mõju mehest ja taarudes astus ta naise poole. Vihane sõim kajas toas, rusikahoobid lendasid naisele ja lastele. Viimased pugesid kisades voodite alla. Siis sepp kiskus naise käest lapitud kuue, tõmbas selle selga ja astus välja tänavale ning juhtis sammud jällegi kõrtsi poole. Naine aga peitis näo kätesse ja nuttis. Ei olnud seal midagi, mis tuletaks meelde kaunist jõuluõhtut.

"Siia tahan jääda!" ütles Allevin.

"Ei, ei, ära tee seda!" hüüdis hirmunult Gullidol. "Siin saad sa lüüa ja su elu on kole!"

"Tulgu mis tuleb, aga siit ma ei või lahkuda. Sellele vaesele naisele tahan ma olla rõõmuks ja troostiks, tahan kaitsta teda nii palju kui suudan. Siia ma jään."