MEIE JAANITULI, JAANIPÄEV...3. osa. Liivi Soova Kui enamikule jääb sõnajalaõie otsimine ikka ainult kaugeks unelmaks, siis reaalsus ja jaanipäeva tipphetk on meile alati olnud jaanituli. Tundub, et jaanituli kuulub endiselt ikka maale ja kohta, kus harjutud jaaniõhtul kokku saama. Igal aastal tunneme taas vajadust vaikselt tule ääres istuda ja võib-olla on sellestki endisaegadest kaasa saadud usk tule puhastavasse toimesse. Suvine loodus ja jaanituli justkui aitavad meid vabaneda kõigest halvast ja kurjast. Jaanitule kumalgi on tähendus - mida kaugemale tuli näha, seda rohkem kaitset nii põllule kui inimestele. Küla jaanitule koht oli kõigile teada ja tavaliselt tehti tuli ikka kõrgemale kohale või ridva otsa pandud tünni sisse. Erinevais Eestimaa paigus on tuletegeminegi eri laadi olnud - mere ääres on meilgi vana paati põletatud ja seal, kus kadakaid palju kasvamas, jälle kadakatorne põlema pandud. “Vanasti oli igas külas oma leedutorn (jaanituli). Noored mehed vädasid kadajad kokku, pandi kaseritv sisse ja hakati siis torni laduma. Nooredmehed 10 - 20 aastani ja paar hobust anti ka. Ainult kadajatest. Tõrvatonn veel kõige otsa. Alt pannakse põlema” (Muhu). Küla jaanitulel oli eriline tõmme, sinna taheti minna ja sinna läksid nii noored kui vanad. Paljudes kohtades on tänaseni veel säilinud komme, et tulija tulekraami kaasa võtab. Läbi aegade on jaanitule ääres lauldud ja tantsitud. “Pillimees oli: kannel, viiul, mõnel manduliin, balalaika. Krakujaku ja patispaani oli, siis ma ka kõlisti kaasa oma pilliga” (Karula). Praegugi kõlab tuttavlikult kunagi kirjapandu, et “korraldatakse võistlusi vägikaika- ja köievedamises, kotisjooksmises ja sangpommi tõstmises” ning “võistlesid mustlast. Teine teisepidi pikali maas, käsi teise käealt kinni ja jalg teise jala taha. Kumb tugevam oli, see viskas teise kukerpalli” (Järva - Madise). Kunagised rammukatsumised tule ääres murul, kus looduse pöördhetke justkui läbi mängitakse, on tänapäeval suurejoonelisteks rammumeeste heitluseks välja kujunenud. Kui jaanituli juba väiksemaks jäi, hakati üle tule hüppama. Jaanitulest ülehüppamist oleme harjunud pidama eelkõige meelelahutuseks, ometi on ka sellel erinevais paigus omistatud mitmeid tähendusi. “Kui üle jaanitule hüpata, siis olevat läbi aasta terve” (Jämaja). “Jaanilaupäeva õhtul tehtud jaanituld. Tule ümber tantsitud ja lauldud, hüpatud tulest üle. Kes hästi üle hüpanud, saanud sel aastal mehele ehk võtnud naise” (Karksi).