MEIE JAANITULI, JAANIPÄEV...2. osa. Liivi Soova Jaanilaupäeval tahame koju tuua võimalikult mitmet sorti põllulilli justkui pühi kuulutama, või sellepärast, et nii on alati kombeks olnud. “Jaanipä lauba õhtu pandi katuseräästa sisse kaseoksi, ohemõõkasi, sõnajalaoksi ja lilli” (Kirbla). Kaskedega olema harjunud tube kaunistama nii suvistepühade kui jaanipäeva ajal. “Niipalju kui kuulnud olen, toodi Kõpus kased igale poole sisse. Oli ka viimane aeg, kus kask veel lõhnas. Kindlasti olid jaanipäeva puhul kõik Kõpu talud kuidagi pidulikud” (Kõpu). Üheksat sorti lilledest pärg on tänaseni jaaniõhtu ihaldatuim peaehe. Ei saanud loomadki ilma jääda sest ilust ja nii said nemadki mõnel pool lillepärjad pähe. “Ma olin suvel karjane kaua aega, siis - seitse suve käisin - ja siis pidin korjama kõiksugu lilli ja tegema pärja lehmadele pähe. Lehma oliva väga ilusa, kõik ehten, niisugune pidulikkus, nagu pulman, kellad kaelan” (Võnnu). Jaaniöö kauneim legend räägib sõnajala õitsemisest ja selle otsimisest - leidmisest. Palju on ülestähendusi, kuidas see ilmeline õis ära tunda, kuidas õige sõnajalg üles leida ja vajadusel ka õitsema turgutada. Ihaldatud õie nimel, “mis säras ilusamini kui koidutäht, tiirles kui ratas, puistas ümberringi sähvivaid sädemeid, õietuli aga valgustas ümbrust kui päike päeval”, võis palju ette võtta. “Sõnajalad õitsevad jaanilaupäeva öösel kella 12 ja 1 vahel. Kui õied lahti löövad, siis peab neil suur tulesärin taga olema. Kui keegi ühe sõnajalaõie kätte saab ja seda kangesti hoiab, siis võib ta kõiki maailma asju teada” (Viru - Jaagupi). Jaaniöö looduse võimsust aitab rõhutada ka usk jaanikaste ebatavalisse mõjujõusse. Mõnikord olla piisanud kastega näo pesemisest või lihtsalt kasteses rohus püherdamisest, et inimest vaevanud hädadest vabaneda. “Jaaniöösel korjatakse kastet rohu pealt nartsudega ja väänatakse siis pudeli sisse, mida loomadele, kui midagi tõbi on, sisse antakse ja ka kõik eluülespidamine seeläbi korras on” (Iisaku).