KUI BULLERBYS ON JAANIPÄEV
Nüüd ma jutustan, mis me tegime siis, kui saabus jaanipäev. Meil sai Lõunatalu niidul jaanikuritv üles aetud. Kõik Bullerby inimesed aitasid selle juures kaasa. Kõigepealt sõitsime oma heinakorviga metsa ja murdsime oksi tolle meiupuu tarvis. Isa oli hobusemeheks. Isegi Kerstin võeti sellele sõidule kaasa. Ta naeris ning oli selle üle väga rõõmus. Olle andis talle väikese oksakese pihku, Kerstin istus ning vehkis sellega. Ja Olle laulis talle seda vana laulukest: “Kerstinil on üks kuldne vanker ja sellega sõitu ta tegi, tal kullane piitsake oli veel peos ja ta tervitas neid, keda nägi.” Pealegi laulsime me kõik. Agda oli ka meiega oksi murdmas, tema laulis nõnda: “Päikene paistab, suvi on käes, lilledki õitsevad koplis.” Aga selle laulu peale laulis Lasse nõnda: “Päikene paistab, suvi on käes, lehmakook laiutab koplis.” Selles oli tal muidugi õigus. Nimelt et koplis on olemas lehmakoogid. Ainult et laulus poleks seda küll mõtet otse välja öelda. Metsast koju jõudes läksime meie Agda, Britta ja Annaga ning murdsime suure hulga sireleid, mis kasvavad meie puukuuri taga. Siis kõndisime nendega Lõunatalu niidule. Seal olid Oskar ja Kalle juba ridva valmis teinud. Kalle on nimelt Põhjatalu sulane. Me kaunistasime ridva puuokstega ja sidusime sinna külge suure sirelipärja. Siis ajasime ridva püsti ja tantsisime selle ümber. Onu Erik, Anna isa, mängib hästi lõõtspilli. Ta mängis palju toredaid lugusid, mille järgi me tantsisime. Kõik peale vanaisa ja Kerstini. Vanaisa istus toolil ja kuulas pealt. Ja Kerstin istus algul tema süles. Aga ta ei saanud kuidagi jätta vanaisa habemest sikutamata. Siis võttis tema isa ta ära ja pani oma õlale istuma. Sel moel sai ka Kerstin tantsust osa võtta. Ainult vaene vanaisa, tema ei saa ju tantsida. Kuigi ma ei usu, et ta selle üle kurvastaks. Ta ütles ainult: “Oh - oh - hoo, ja - jah, kus sellest on ikka aega läinud, kui sai viimati meiupuu ümber tantsu vihutud.” Pärast istusime kõik niidule maha ning jõime kohvi, mida olid keetnud ema, tädi Greta ja tädi Liisa. Kukleid ja kooke saime ka. Vanaisa jõi tervelt kolm tassi kohvi, sest kohv maitseb talle väga. Metsas istus mingi lind ja laulis vägevalt sel ajal, kui me kohvi jõime. Bosse ütles, et see olevat musträstas. Ma armastan musträstaid. Me mängisime veel viimast paari ja kõiksugu muid mänge. Nii tore on, kui isad - emad kaasa mängivad. Nojah, ega see siis võib - olla nii tore polekski, kui peaks nendega päevast päeva mängima. Aga jaanipäeval võivad nad minu meelest küll kaasa lüüa. Svipp kargles meie ümber ja klähvis, kui me mängisime. Ma usun, et see meeldis temalegi. Sel õhtul võisime üleval olla täpselt nii kaua kui ise tahtsime. Agda ütles, et kui enne magamaminekut ronid üheksast aiast üle, nopid üheksat sorti lilli ja paned need oma padja alla, siis näed öösel unes seda, kellega abiellud. Britta, Anna ja minu meelest oli naljakas ronida üle üheksa aia, ehkki me olime juba ära otsustanud, kellega me abiellume. Mina abiellun Ollega ja Britta ning Anna Lasse ja Bossega. “Kas sa vahest tahaksid ronida üle üheksa aia?” küsis Lasse Britta käest. “Tee seda ometi! Ja palun, näe unes kedagi teist, mitte mind. Mitte et ma seda lora usuksin, aga vahest see siiski aitab.” “Loodame,” ütles Bosse. “Jah, loodame tõesti,” lisas Olle. Sest poisid on rumalad ega taha meiega abielluda. Agda ütles, et üle aedade tuleb ronida täitsa vaikselt. Kogu selle aja jooksul ei tohtinud naerda ega juttu ajada. “Kas kogu see aeg ei tohi rääkida?” küsis Lasse. “Siis võid sina küll parem kohe magama minna, Liisa.” “Miks?” küsisin mina. “Aga sellepärast, et üle üheksa aia sa ju kahe minutiga ei roni. Ja kauem pole sa veel kunagi vait olnud. Välja arvatud muidugi see kord, kui sul oli mumps.” Me vilistasime poistele ning alustasime ronimist. Hakkasime peale tarast Lõunatalu niidu veeres ning jõudsime lehtpuumetsa selle taga. Küll metsas on pimedaga imelik olla. Nojah, polnud ju hoopiski päris pime, aga siiski hämar. Pealegi valitses vaikus, sest linnud olid vilistamise lõpetanud. Kõik puud ja lilled lõhnasid imehästi. Kui me olime üle esimese aia jõudnud, noppisime igaüks oma lille. Ühest asjast ma küll aru ei saa. Nimelt sellest, miks naer siis ikka kõige hullemini peale tikub, kui tead, et ei tohi naerda. Nii kui me üle aia olime jõudnud, see kohe algaski. Lasse, Bosse ning Olle ronisid meile järele paljalt selleks, et meid kiusata ja naerma ajada. “Ära sa lehmakoogi sisse astu,” ütles Bosse Annale. “Siin polegi lehma...” alustas Anna. Aga siis tuli talle meelde, et ei tohi rääkida. Me hakkasime turtsuma - kõik kolmekesi. Poisid aga naersid. “Te ei tohi sedaviisi turtsuda,” ütles Lasse. “Pidage meeles, et te naerda ei tohi!” Seepeale me hakkasime veelgi enam turtsuma. Poisid keksisid kogu aeg meie ümber, sikutasid meid juustest ja näpistasid käsivarrest lihtsalt selleks, et meid naerma ajada. Ja meie ei saanud neid eemale peletada, sest me ei tohtinud ju rääkida. “Uppelipuppelimukk!” ütles Lasse. See polnud õieti põrmugi naljakas, aga kuidas me Britta ja Annaga selle üle naersime. Toppisin endale taskuräti suhu, aga see ei aidanud, sest naer pääses ikkagi piuksuga välja. Ehkki, kui me üheksandast aiast üle olime saanud, jätsime naermise ja olime ainult vihased poiste peale, et nad meil kõik ära rikkusid. Ma panin ikkagi oma üheksa lille padja alla. Need olid: üks tulikas, üks nõiahammas, üks madar, üks sinikellukas, üks karikakar, üks kivirik, üks kuldkann ja veel kaks lille, mille nime ma ei teadnud. Kuid ma ei näinud üldse mingit und. Olen täitsa kindel, et see tuli ainult sellest, et need rumalad poisid meid naerma ajasid. Aga Ollega abiellun ma niikuinii!
Astrid Lindgren. Bullerby lapsed. - Tallinn: Eesti Raamat, 1970. - Lk. 200 - 205. |