JAANITULI
Ainsema lastel on oma jaanituli. Uute majade taga on ojanire. Ojanire taga väike mäerinnak. Seal rinnakul see tuli loidabki. Algul ei lubatud lastel tuld teha. Aga kui Siimu-vanaisa ütles, et tema võtab valveteenistuse enda peale, siis enam ei keelatud. Siimu-vanaisa on viiskümmend aastat olnud tuletõrjeseltsis. Nüüd tõuseb leek juba kõrgele. See pole oksatuli, mis ruttu kustub. Ainsema rabas käib maaparandus. Lapsed aitasid maaparandajatel kuivendustorusid maha laadida. Maaparandajad tõid selle eest traktoriplaadi täie kände. Kui tuli hoo sisse sai, joosti natuke aega “Tagumist paari”. Siis alustasid tüdrukud ringmängu. Nüüd veeretavad sepa Ants ja zootehniku Villu ennast suure kisaga ojapoolsest rinnakust alla. Kaste on juba maas, poiste pluusid saavad märjaks, aga neil pole sellest midagi. Tule ääres kuivavad pluusid kohe ära. Siimu-vanaisa istub kännul, mis ennist jaanitulest välja jäeti, ja räägib, kuidas vanasti jaanituld tehti. Vanasti teinud iga küla omaette jaanitule. Ja kõik pidanud tule juurde kogunema. Muidu kardeti, et odrad kasvavad ohakased, kaerad kasteheinased, linad lühikesed. Jaaniõhtuks ehitud õued ja hooned kaskedega. Seinapragude vahele pandud lilli ja viljapäid. Kui lilleõied jäänud kauaks pudenemata, siis arvatud, et õnn jääb selleks aastaks õuele. “Aga tule ääres hüüti, kui mina laps olin, ikka, et Jaan, uuu, Jaan, uuu,” räägib Siimu-vanaisa. “Siis teise küla pidulised pidid vastu hõikama. Muidu arvati, et põldude-niitude kaitsevaim Jaan saab pahaseks.” Sepa Ants ja zootehniku Villu panevad kohe pead kokku. Esimehe Maidu nihkub ka nende juurde. Varsti kostab mäelt hele huige: ”Jaan, uu! Jaan, uu!” Ennäe, vastus tuleb ka! “Uu-uu” kostab ojapurdelt veel heledam vastus. Sealt tuleb sepa vanaema, väike Jaan tips-taps käekõrval. Külalisi tuleb veel. Näe ei ole kõik suured inimesed sugugi suurele jaanitulele sõitnud! “Mis te must hüüate?” tahab väike Jaan teada. Ei tema mõista, et hüüti hoopis head viljahaldjat. “Aga mina leidsin juba sõnajalaõie,” ütleb sepa vanaema. “Nüüd lähevad mul kõik soovid täide.” Sepa vanaema peopesal hiilgab väike tuluke. Pisike sätendav jaaniuss. “Keh, keh, keh!” naerab Siimu-vanaisa. “Mida sa siis soovid? Kui nooreks ja ilusaks, siis pole jaaniussi abi vaja. Nooreks ja ilusaks saab ka jaaniöökastega nägu pestes!” “Köh, köh, köh,” teeb sepa vanaema ja naerab samuti. Viigu siis poiss Ants see ussike tagasi kaskede alla. Ants viib, aga koha jätab meelde. Antsul on plaan jaaniussike pärast koju kaasa võtta. Tüdrukud laulavad. Öö on vaikne, laul kostab kaugele. Poisid teevad sikupoksi. Siis tuuakse kusagilt nöör ja mängitakse rebase silmusesse püüdmist. Esimehe Maidu käib kase otsast jaanitulesid lugemas. Aga all rabas keerlevad udusambad. Mõni on päris inimese moodi. See on suve pööriöö. Nüüd hakkavad päevad juba lühemaks kiskuma. Ojaäärne mets, kus sõnajalgu kasvab, on päris hämar. Siimu vanaisa soovitab sepa vanaemal seal veidi ringi vaadata. Nüüd peaks sõnajalaõis õitsema. Kes selle leiab, saab vanarahva tarkust mööda rikkust ning vara. “Lähme, vanaema,” ajab ka julge mees väike Jaan peale, aga vanaema ei lähe. “Kui tarvis, oskan ma sõnajala õitsema panna,” ütleb vanaema. “Minu isa rääkis, et selleks tuleb jaaniööl niisugune sõnajalapõõsas leida, kuhu ühegi kuke laul ei ulatu, ja põõsale pihlakase kepiga ring ümber tõmmata.” Siin niisugust põõsast ei ole. Metsamineku asemel võtab vanaema väikese Jaani käekõrvale ja lubab koju minna. Varsti lähevad ka teised. On juba uus päev. Hulda ja Ludmilla, suvitama sõitnud linnatüdrukud, jäävad oja ääres veidikeseks põõsa varju, kaapavad peoga kastet, hõõruvad põskedele ja naeratavad. Nemad peaksid hommikul ärgates nüüd kangesti ilusad olema. Lõpuks jääb Siimu-vanaisa üksi vaikselt miilava tule äärde. “Vanaisa, miks sina koju ei tule?” nõuab pojapoeg. “Keegi peab tule äärde jääma, kuni see kustub,” ütleb vanaisa. “Muidu tuleb vanapagan siia raha kuivatama.”
Täheke. Nr 6/ 1970. |