JAANIPÄEV (24. Juuni)

Puolpäivä tetti Jaanituld, Laulti ja karati. Tõrv ehk hagu pal´li, nigu kellgi ol´l. Jaanitul´li om nüüd ka viel. Jaanipäeval kerigo püha, ehk mõne tsäsona man, nigu Mieksih (külä an der livländischen, neuhausenschen Grenze), kos oja veereh üts Jaani kivi om. Ristjä Jaan om sääl pääl istnu. Peetäs pühas kivis. Inemise viivä sinna andid, söövä sääl, andva sandele. Koho piimä pandas kivi pääle, nii et kuik kivi valge um. Haige tuleva sinnä tervüst otsma, tsuklese ojah. Mitu omma ka tõeste terves saanu, ususe Setokese´, nii nimelt üts mies: See kinknü kõik oma vana rõiva sandele, tsukelnu ojah ja pannu hindä kogoni vahtsihe rõivihe, nii saanuki terves.

- Üts Mieksi mõisa herr vai valitseja lasknu kivi är viija, lahasnu kattes tükus ja pannu lauda müürü sisse, a eläjä nakanu kuolma. Pidänu jäll kivi sainast vällä võtma ja umma paika viima. Sus lõpnu eläjide kuol. - Anno 1884 olli ma esi Jaanipäiväs sääl.