JAANIKUU JUTT Heli Veigel Jaanipäeva hüütakse vahel suvisteks jõuludeks. Niisama tähtis on see püha. Jõuluajal rõõmustame kõige pikema öö möödumise üle. Jaanipäeval lustime kõige lühema öö seltsis. Mõlemad päevad on ka sünnipäevad. Jõulud Kristuse, jaanipäev Ristja Johannese oma. Võõrapärase nime Johannes on meie esivanemad mugandanud koduseks Jaaniks. Nii ongi meie kalendrisse saanud jaanipäev. Kuid kes oli see salapärane Johannes ja miks teda nii hüütakse? Johannese vanemad olid üsna eakad, kuid neil polnud lapsi. Oma rõõmutute vanaduspäevade pärast olid nad tihti Taevaisalt last palunud. Kuid vahel peab lihtsalt kannatlik olema. Ühel päeval ilmus Johannese isa ette ingel ja teatas poja peatsest sünnist. Vaene vanake ei suutnud oodatud imet uskuda. Seepeale ütles ingel: “Et sa usuksid selle tõe olevat, jääd sa tummaks kuni laps on sündinud.” Kõik juhtus, nagu ingel oli ennustanud. Kui väikemees sündis, pandi talle nimeks Johannes. Siis läksid ka isa keelepaelad uuesti lahti ning ta võis jutustada imelisest kohtumisest ingliga. Ettekuulutust mööda kasvas Johannesest tore noormees ja julge tõekuulutaja. Ta ei hakanud rikkust koguma ega elu mugavaks sättima. Johannesele piisas lihtsast toidust ja lihtsatest riietest. Räägitakse, et ta elanud pikki aastaid koguni kõrbes, süües metsmesilaste mett ja kandes rõivana loomahahku. Ehkki ta jutt polnud kõigi kõrvadele meeldiv, tulid paljud tema nõuandeid isegi kaugele kõrbesse kuulama. Johannes manitses valetajaid julgusele, laisklejaid abivalmidusele, nipsakaid viisakusele. Neid, kes oma halbu elukombeid kahetsesid ja paremaks tahtsid saada, ristis Johannes Jordani jõe vees. See oli inimestele pidulik sündmus, mis aitas tõotust meeles pidada. Küllap seetõttu hakatigi Johannest hüüdma Ristijaks. Johannes ei kõhelnud tõtt öelda ka vägevatele valitsejatele. Kuningas Herodes oli oma perekonnaga väga halvasti käitunud. Kuid ta ei tahtnud oma süüd tunnistada. Ta lootis, et see kaob, kui kaob süüdistaja. Kartmatu Johannes heideti vangitorni. Kuid tegelikult muutus vangiks hoopis kuningas, muutus oma südame kurjuse vangiks. Ta ei saanud enam kunagi teha ühtegi head tegu ega öelda ühtegi head sõna. See oli tõesti kurb. Ja ta oli ise otsustanud olla selline vang. Kurja Herodest mäletavad vähesed, julge ja ausa Johannese sünnipäeva peavad meeles aga paljud rahvad. TÄHEKE. 1995/6