SAAREMAA KOHAL
Debora Vaarandi

On midagi nimetu-kallist, mida seletada ei saa, ses sõnas karehallis. Hea on lausuda: Saaremaa!	Nende väljade tumedad toonid ikka õhtu eel kiirgama lõid, olid lindude huiked kui soovid, rännukihku nad endaga tõid.
Seal ta on. Siit vaadates alla nende valgete pilvede seest, näen, kuidas ta rahutu kallas nüüd lahku lööb säravast veest.	Ehk praegugi silmi suuril, nagu kivile tardunud näkk, üks väike tüdruk seal uurib, kus on pilvis see põrisev täpp.
Veel ta lahtede sinasse upub, üksnes laiud on nähtaval, nagu väikesed kollased nupud meremaast, mis lainete all.	Ja äkitselt mõistmatu, palav, hull igatsus raputab last. Ta jookseb mis võtavad jalad välja õuest ja väravast.
Ja üle siis kadakalaante kord valgust, kord varjusid käib. Tuul tolmuga lehvitab maanteel, vahuviirgudes sätendab väin.	...Ma Saaremaa kohal lendan. Minu kohal on maailmaruum. Suurt kodumaad kannan ma endas. Mu kaugusejanu on kuum.
Seda tuult ja lõhnu ma tunnen - metsakohaga jootis ta mind või tungis mu lapseunne kui ööde ja tormide hing.	Siiski, taevaste taevasse üles kui ka tõuseksin, ometi tean: saar kuskil on merede süles ja minu juured seal.

 

Päev laulab. Tähtpäevaluulet koolile ja kodule. - Tallinn: PERIOODIKA, 1996. - Lk. 18-19.