EESTI PÄEV
(katkend)
Juhan Jaik

Maa karetalvne, heldusetu, vali,
maa, nõudlev vaeva, ränka võitlust, tööd,
kus kaua katab mulda kuri tali
ja kevadpäikse järel käivad hallaööd -
see on me Eesti, meie kodumaa,
maaks omaks esiisad valind ta.

Eks armastusest vastu selle maa
ju tuksund iga süda, sündind siin,
eks armastus vaid aidand ehitada
me kodu kauniks, tõotas rõõmu piin.
Ent õnnesüle siiski pole maitsnud ta -
tumm murekarikas - vaid sellest maitsnud ta.

Ent kuni püsib rahval julgust, tööd -
ei sure lootus, üle raske aja
see võidule viib tema pärast mureööd,
kord päike külastab ka tema maja,
kui ei murra teda külmad tormitsevad,
siis tedagi kord ootab õitsekevad.

Ja nüüd on Eestil kevad, lehitse ja puhke,
löö sügavale juured kodupinda,
nüüd tõusku inimpõlv uus, vaba, uhke,
nüüd ainus soov peab täitma meie rinda,
et mineviku sünge murekarika
me täna peame täitma loomisrõõmuga.

Löö õitsele, löö särra merre toetund maa,
su lein on kestnud pikki aastasadu.
Saa kauniks rahvas, tugevaks sa saa,
tõe, ilo poole raja uusi radu:
su ihkel leidub pea su unistuste saar,
su suurem tulevik, su kutsuv vikerkaar.

Päev laulab. Tähtpäevaluulet koolile ja kodule. - Tallinn: PERIOODIKA, 1996. - Lk. 6-7.