MÄLESTUSI ISAST
Juhan Smuul

Tol korral ringi jooksin alles särgis,
täis lapsemõtteid oli kahupea,
või vänderdasin hanekarja järel,
vits peos, sest mine isahane tea.

 

Ja juba sellest ajast palju, palju
on jäänud meelde pilte eredaid:
rand, võrgumajad, Suurna järsak kalju
ja Keinastu, murdlaineis kauge laid.

 

Tean kevadtuules kõrguvaid jäävalle,
ja suvesoojust tean, - mõnd sõpra head,
ning isa, ema silmi terashalle
ja nagu vahupärjas valget pead.

 

I Tean sügispäeva. Pilvi rebis tuul, ja sumbund oli kajakate kisa. Siis vastu klaasi nina, käed ja suu, nii kalalt koju ootasin ma isa.   Hirm oli. Ma ju teadsin juba seda, et vahel kümnist nõudmas püügiveed. Siis aga päris kaugelt nägin teda - kess turjal, tuleb mööda porist teed.   Kraps! üle läve olin nagu kera ja juba jooksin külmas sügisvees. Ma teadsin, olin isa silmatera. Nii tuppa tulime, kaks märga meest.       III Ma mäletan, kui partel kuivas vili, küps nisu lõhnas, suitsust soojust täis. Ööd läbi suures ahjus lõõmas tuli ja isa tahmasena tares käis.   Ta vahel kerisele pani panni, kus tuulest mahaaetud õunte read. Me sõime seltsis maitsva sügisanni: kuldpruunid, kuumad, mahlased ja head.   Ta tihti ahjupaistel rääkis juttu, mis vigureid võib teha tuulesell. Pikk sügisõhtu möödus ruttu, ruttu, veel uneski pead paitas käsi hell.                 Päev laulab. Tähtpäevaluulet koolile ja kodule. - Tallinn: PERIOODIKA, 1996. - Lk. 116-119.

II Ma mäletan nii hästi kevadkülvi: veel jääd on vilus, külmalt lõhnab muld, ja kõrgel-kõrgel sõudvaid valgeid pilvi ja päikse kevadiselt rõõmsat tuld.   Ja kuidas mulda langes kuldne seeme, kui teri viskas isa kare peo, ja luiged laulsid kaugel, taga neeme, erk västrik hüples vanas linaleos.   Koos põllupeenral sõime õhtuoodet, ning koos sai käidud viimne külirind. Ja veidi aega enne päikseloodet ta kojutulekule kutsus mind.       IV Ja mäletan - kord õhtul ta ei tulnud. Torm. Laine laksus päris õue all. Toit seisis pliidil, aga sööjaid polnud. Ränk mure näris juba sügaval.   Need neli päeva... Meeleheites pilgud. Ja ema rannas... kõik need neli ööd. Just suigud lapseunne, kohe virgud. Tuul pimeduses ulub, laine lööb ... Mind rannas leidis juba varavalge - kõhn, sasipäine, väike mures põnn. Nii vastu külma kivi panin palge ja isa ootasid - kas surm või õnn.   Ta viimaks hilisõhtul tuli siiski, surmväsinud ja unetusest morn. Veel näol ja rõivail soolaseid veepiisku, kui juba magas. Väljas nuttis torm...   Sel ööl ma tihti tõusin tasahilju ja paljajalu läksin üle toa ta juurde, - kuni ergu valguskillu koit aknasse lõi nagu eluloa.