LUULET MINU ISAST
Paul-Eerik Rummo

 

Tumerohelistelt väljadelt
on hilised pääsukesed teel
maadligi maadligi maadligi
Õhk on nagu kerisekivi maa rinnal
Minu isa seisab maja juures
tal on hea võluri pilk
ta loendab pääsukesi kas kõik jõuavad pärale
tumerohelistelt väljadelt
katuseräästa varju koduse räästa varju
ümarate pesade rüppe
Kui kõik on kohal läheb sadu lahinal lahti
just nagu märku andnuks mu isa
kes pidas vahti
mu isa läheb tuppa ja suudleb mu ema
neil on mõlemal väga noored silmad
noored ehkki on palju näinud
noored sellest mis nähtud

 

Pääsukesed on kodus
mu isa ja ema on kodus
ja vihm lahvab räästaist ja vihm koob kardinaid aknal
ja tunnid mööduvad rodus

 

Mõtted on suured ja selged nagu klaarõunad sügisel
ja sajab vihma pole mõtetel ruttu
Mu isa vestab kadakast keppi nagu vestakse juttu
Ta nikerdab sinna oma ennemad aastad
neid on mõni üle poolesaja
ja sellest saab vähe ja ta nikerdab sinna
kõik oma aastad mis ootavad värava juures
ja neid on palju üle poolesaja
ja taevas teiseneb heledaks ja enam ei saja
ootavad uuekskastetud rajad
ja vastse tümika najal
astub mu isa nagu hea võlur ja pääsukesed on jälle hoos
ja nii nad siis lähevad õuest üheskoos
Kummikud jalas
ja seljas vana veekindel ürp
nii mulle meeldib kujutelda mu isa
metsas märgade sipelgapesade maailmas
pärast sadu otsimas seeni puujuurte kõrvalt
ja ikka ja jälle
otsimas juuri
maailma asjade alt

 

Päev laulab. - Tallinn: PERIOODIKA, 1996. - Lk. 120-121