PÖÖRATA ISADE SÜDANT LASTE POOLE

Väike poiss tuleb isa töötuppa ja jääb ukse juurde seisma. Isa teeb süvenenult tööd. Poiss astub lähemale ja näitab haiget saanud sõrme: "Vaata, kui valus." Isa tõstab häiritult pilgu ja ühmab: "Ma ei saa sind aidata, poeg."

Poja silmad lähevad suureks, minekul pöördub ta ümber ja ütleb vaikselt: "Jah, sa oleksid saanud aidata. Sa oleksid võinud öelda: "Vaesekene."

Isast mõtleme kui pere kaitsjast, kindluse pakkujast. Isa hoiab leiva laual. Isa parandab. Isa ehitab. Aga - isa hellitab - see näib valjult väljaöelduna pisut kohatu, jääb rohkem omateada.

Marina, Danieli ja Kristeri isa Allan Laur: "Isa esindab mehelikkust ja see mehelikkus väljendub tugevuse ja autoriteedina (jõu ja meelevallana). Ometi ei pea ju mehelikkus seisnema karmuses ja külmuses, see võib ka soojuse ja armastusena esile tulla."

Läbi aegade on tuntud vajadust isade ja laste vahekorda parandada, neid üksteisele lähendada. Juba Vana Testamendi Malakia Raamatus (umbes 400 aastat enne Kristust) seisab: "Vaata, ma läkitan teile prohvet Eelija, enne kui tuleb Jehoova päev, suur ja kardetav! Ja tema pöörab isade südamed jälle laste poole ja laste südamed isade poole, et ma ei peaks tulema ja lööma maad needusega!" (MI.3:23,24. Tõlge rootsikeelsest Piiblist. P. M.) Ja Luuka evangeeliumis: "Ja ta (Ristija Johannes) ise käib Tema eel Eelija vaimus ning väes, et pöörata isade südant laste poole ja sõnakuulmatuid õigele meelsusse, et valmistada Issandale korralikku rahvast." Lk. 1:17)

Piibel peab isade ja laste armastavat suhet väga tähtsaks, see aitab meil mõista Jumalat.

Absoluutse Isa all on ju ikka Jumalat mõeldud ning meie pilt Jumalast sõltub paljuski meie oma isast. Karm isa määrab arusaamise karmist ja karistavast Jumalast, armastav isa aitab teda andestava ja armastavana tajuda. Jeesus tuligi inimesi Isaga õigesse vahekorda tooma.

Mida isadele soovida? Kõige enam - aega oma laste jaoks. Et lapsed suureks saades võiksid vastata nagu too kuulus õigusteadlane, kellelt edu saladust päriti: "Kord kinkis mu isa mulle väikese karbi, milles oli kiri: nüüdsest kingin sulle 365 tundi aastas - iga päev ühe tunni pärast õhtusööki. See on sinu aeg ja siis me räägime, millest sina rääkida tahad; läheme, kuhu sina tahad; mängime neid mänge, mida sina tahad.

Mu isa mitte ainult ei pidanud oma tõotust, vaid uuendas seda ka igal aastal. See on minu elu kõige suurem kink ja ma ise olengi mulle pühendatud aja tulemus."

Piret Meier