HINGEDEPÄEV
2. novembrit tunneb eesti rahvakalender hingedepäevana. Tõsi, rahvaluulekogudes leidub hingedepäevast endast vaid mõni üksik teade, selle asemel on aga küllalt palju andmeid sügisesest hingedeajast. Selle aja piiride osas pole rahvapärimus üksmeelne. Piirkuupäevadeks on nimetatud mihklipäeva ja hingedepäeva, aga ka hingedepäeva ja mardipäeva ning isegi jõule. Tegu on tõenäoliselt eelkristliku esivanematekultuse jäljega, mis katolikuajal on läbi põimunud kiriklike tähtpäevade ja üle - euroopalise kristluse mõjuga. Oletatav eelkristlikkus ei tähenda tingimata puht - eestipärasust: kõikide hingede päeva (omnium animarum) sätestas esimesena Cluny kloostri abt (Prantsusmaal) 998. aastal, esialgu küll ainult benediktiinlaste jaoks. Tõenäoliselt oli sügisene esivanemate hingede mälestamine kombeks paljude Euroopa rahvaste juures ja katoliku kirik kasutas siin oma tavalist rada - valas rahvapärase püha kiriklikku vormi. Nii sai kõikide hingede päevast ametlikult kõikide puhastustules viibivate hingede päev. See kinnitati ka kalendrisse. 1.novembrist sai katolikumaades kõikide pühakute päev, mis populaarsuselt kogu Euroopas enamasti ületas tunduvalt 2. novembri püha. Suure püha, 1. novembri eelõhtul kogunenud rahvas inspireeris Martin Lutherit oma kuulsad 95 teesi Wittenbergi lossikiriku ukse külge naelutama just 31. oktoobril (1517). Eesti rahvakalender kõikide pühakute päeva siiski ei tunne, vähemalt möödunud sajandi andmete põhjal, ja paistab, et oluliselt mitte ka varasematel aastasadadel. Hingedepäevaga on lugu teine. Ehkki rahvaluulekogud, nagu mainitud, pajatavad temast vähe, paistab tegu olevat kunagi hästi tuntud pühaga. Näiteks esineb 2. novembri eestikeelne nimi korduvalt Tallinna rae 14. - 15. sajandi alamsaksakeelsetes dokumentides (hinkepewe vms.), mis annab tunnistust, et kõnealune tähtpäev pidi olema just eriti Tallinna eestlaste püha. Tallinna eestlased olid aga siiski vaid linnaeestlased. Talupojad arvatavasti tunnistasid vanadele tavadele paremini vastavat hingedeaega. Kui see aeg tõesti oli nii pikk (näiteks mihklist hingedepäevani), siis muidugi ei võinud hingedeaja kombeid täita iga päev, vaid mingi(te)l kindla(te)l päeva(de)l, näiteks hingedepäeval või hingedeaja neljapäeval. Neist kommetest tähtsaim oli hingede söötmine, millest meil on mitmeid põhjalikke kirjeldusi, vanim neist 17. sajandist. Hingedele köeti sauna ja kaeti laud, kuhu peremees esivanemaid ükshaaval nimepidi sööma kutsus. Arvati, et “õhk on hingekesi täis” ja tõepoolest, sel aastaajal on ilm tavaliselt udune või sompus. On tehtud isegi hingesanti - käidi talust tallu, lauldi, paluti ande. Erinevalt mardi- ja kadrisandist kandsid hingesandid surnutele viitavaid valgeid linu. Selline komme on tuntud teistelegi Euroopa rahvastele. Nukker sügis, looduse surmakuu, on esivanemate meenutamiseks tõesti kohane. Soomlastegi november, marraskuu, tähendab tõlkes surnukuud. Hingedeaja ja -päeva näol me kohtume nähtusega, mis ilmselt sobib tänapäevasesse kontekstigi, veel enam - on siia lausa hädavajalik, sest mineja peab ikka aeg - ajalt üle õla tagasi vaatama.
Lauri Vahtre. Maarahva tähtraamat. - A/S MIX, 1991. - Lk. 33 - 34. |