ÜMINAL
Debora Vaarandi

 

Kui muud ei ole
siis vihm on ikka ema sammud
toast tuppa käib talitab tasa
okste kiigutaja lehtede sahistaja
usinate sõrmedega
mulla sisse teed teeb
ruudule koputab
ema raske hingamine
uni mälestused vihmasosin
tagasi toob suured sajused heinamaad
nastikurajad õhtud
seenelõhnalised
pilved haaviku kohal
kummargil päi
maas palvetab tuline rukis
tuulikutiibade plaginas
koob mu ema kollast kampsunit
olen kohev kera ta rüpes
veerne ära lagendiku taha
sügiseustav
kui ritsikaid enam pole vihm ikka
siristab õunapuuvõras
augustiöödest
kus mu isa siniselt Siiriuselt
niriseb imelikku valgust
pool sellest on kivid

 

Emalaulud. "EESTI RAAMAT".-Tallinn, 1972.Lk. 77.