Vaatab pilgul hellunul last,
unustab valud, mis olnud ja on.
Südames rõõmsate sammude ast -
sääl vist käib see oodatud Õnn.
Ümber on elu kui põlislaas:

murede-põõsad ja lootuste-puud...
Ema noor imetleb taas ning taas
äsjapuhkenud silmi ja suud -
ei näegi muud...

Mingu kuidas elu ka läeb -
päikesepaiste on kinnitet hinge.
Olgu ka murepilvis vast päev, -
kätkis elab nüüd lohutav ingel,
kel muresid-võtvad käed...