EMME
Ottniell Jürissaar

 

Mu emme valeripsmeid kunagi ei kanna

ja siniseks ei värvi oma silmaääri.

Ta oma musi huulepulgaga ei määri

ja küüntel kulliküünteks kasvada ei anna.

 

Ka kõrvarõngaid ta ei taha kõrva panna

ja kuldseid siidijuukseid rullideks ei kääri.

Kuid kui me meres sulistame paljasääri,

siis issi ütleb: “Näkineid on laherannal!”

 

- Vaid hoopis Okasroosike - nii arvan mina

ja kõigist kõige puhtam nagu taevasina.

- Ja kui ta maalib, ateljees ma alatasa

ja panen haavahalge kaminasse tasa.

Ja vaatan, kuidas värvid kuulavad ta tahet.

Ja kuulan pintslitõmbeid ma ja tõmbevahet.

 

Ottniell Jürissaar. Alleaa - Kallermaa. - Tallinn: Eesti Raamat, 1990. - Lk. 5.