EMASÜDA
Lydia Koidula

 

Üks paigake siin ilmas on,
kus varjul truudus, arm ja õnn;
kõik, mis nii harva siin ilma peal,
on peljupaika leidnud seal.

Kas emasüdant tunned sa?
Nii õrn, nii kindel! Muutmata
ta sinu rõõmust rõõmu näeb,
su õnnetusest osa saab!

Kui inimeste liikuvat
au, kiitust, sõprust tunda saad,
kui kõik sind põlgavad, vihkavad,
kui usk ja arm sust langevad -

siis emasüda ilmsiks jääb!
Siis veel üks paik sul üle lääb,
kus nutta julged igal aal:
truu, kindla emarinna naal!

Mõnd kallist südant kaotsin,
mis järel nuttes leinasin,
aeg andis teist mul tagasi:
ei emasüdant - iialgi!

 

Päev laulab, Tln."Perioodika" 1996. lk.54.