Ema, tahaksin olla
Su suurräti narmas -
ei midagi muud.
Kuidas küll kaitseksin
Su südame maja?
Kuidas oleksin
kepp Sinu käele?

Ema, Sina ju tead:
ma pole sangar,
kelle nimi raiutakse
jäigasse marmorisse.
Ma pole laulik
taeva sinisest tarest.

Ainult lind Sinu jälgedes,
varblane kaevuvinnal,
talle nina Su peo all
või tall,
keda ohverdatakse
küsimata - vastamata.

Kord olin aprillikuu kõrs
Sinu pilgu soojuses,
siis kui taevas
kõndis maa peal
ja muinasjutud vallatlesid
Sinu suurrätis.

Emake, luba et olen
Su suurräti narmas -
ei midagi muud.