Ei ole meeles sinu nägu:
ma olin laps, kui ära läksid siit.
Tean: oli kevad, kases kukkus kägu
ja kanakoolmeist kollendas me niit.

Meid, lapsi, kaheksa jäi nutma valus, -
kui linnupoegi kõiki haaras pelg.
Tööd meie eest sa olid murdnud talus
ning muret, kuni murdus oma selg.

Nüüd nelikümmend aastat aeg on pillanud
me meelde unustuste-sõmerat.
Meil sageli on elust olnud villand,
kus tõde, õigust väärab võim ja patt.

Kuid hoiab meid veel, ema, sinu headus,
su pühadus ja puhtus kaitseb meid.
Su sõna ja su tegu - see on seadus,
mis hauast saadik juhib laste teid.

Ja lapsena, kel lapseõnnest aime,
ma, ema, sinu vaimu paistel loon
ja laulus selles õitsva kevadtaime
su kääpa peale tänumeeles toon.