EMALE
Lehte Hainsalu

 

1.

Ma mäletan sind oma voodi ees,
kui kesköötundi kukub seinal kägu.
Näen praegugi veel pruunis juustekees
su väsimusest kahvatanud nägu.

Ja vaipa kohendavad pehmed käed,
mu laubale sa surud kuivad huuled,
kompressi paistes laugudele säed,
mu sonimisi murelikult kuuled.

Kui idas hahetama hakkab koit,
jääd suigatama lausa püstijalu.
Nüüd taipan: hoolitsus on hingetoit,
usk sinu abisse mult võttis valu.

Ja kõigis möödund murepäevis, ema,
su vastupidavust pean imetlema.

2.

Ma mäletan üht sünget jõuluööd...
Just nagu süüdlast viidi vangi isa.
Sa ahastades käsi kokku lööd,
mul kurgus pitsitades lämbub kisa.

Veel ehtimatult nurgas seisab puu
ja pudrupada podisemast väsib.
Sul valgeks kriipsuks muutunud on suu.
Mu lapsemeel sind lohutada käsib,

ning nagu enese ja minu pett
su huultel virvleb nukker naeruvina,
kuid öösel patja nõrgub soolast vett
ja silme alla tekib tume sina.

Jäid mitmeks päevaks näole kortsud karmid
ja südamesse valutavad armid.

3.

Veel mäletan ma suvepäevist sind,
kui mõttes pilku haaran heinakaare,
kui istun nagu pehmes pesas lind
ma, plikatirtsuke, su kalleim aare.

Ma vaatan, kuidas välgub teiste seas
nii kärmelt-kärmelt sinu valge reha.
Ja tärkab mõte pisikeses peas:
nii suuri saade võid vaid sina teha.

Sa kaunis oled kirjus seelikus,
kui lõunavahel käte peal mind kannad.
Sind valdab mingi üle,meelikus-
suud kümneid kordi mulle kuumat annad.

Jäi väga palju mõistatuseks tollal,
kuid teadsin - sinuga mul hea on olla.

4.

Ma mäletan üht väikest metsateed,
kus seome kimpu värvirikkaid lehti.
Suur sügis puistas puudelt maha need,
on pehme vaibaga me radu ehtind.

Kättpidi viid mind mereranda siis.
Seal kohisevad lained valges vahus.
Meid tervenisti haarab ürgne viis,
see kutsub, meelitab, ei anna rahu.

Sa istud suure halli kivi peal
ja lained kastavad su paljaid jalgu.
Niikaua laulavad vanu laule seal,
kui lõpuks vette kustub päiksevalgus.

Sest ammumöödund sügisest, mu ema,
jäid viisid mulle põue helisema.

5.

Peas kastanpruun sul segi halliga,
ning elus olnud mitmed järsud käänud.
Ei kaotand endast kõige kallimat -
sa oled ikka iseendaks jäänud.

Su vastu kasvab suure tunde lõõm,
mis mõtetest end harva murrab kõnne.
Ma loodan, et must saab su silmarõõm
ja tööga võidan ihaldatud õnne.

Ja kui mul kõrgele ei tõuseks tee,
kui eluleeki heledaks ei muuda,
ei vähenda su siirast armu see:
ei keegi rohkem armastada suuda.

Ma astun vaikivana sinu juurde
ja hellalt kortsulisi põski suudlen.

 

Emalaulud. "EESTI RAAMAT".-Tallinn, 1972.Lk. 121-124