EMADEPÄEV

Emadepäeva traditsioon on saanud alguse Ühendriikidest, sealse õpetaja ja kindlustusametniku Ann Jarvise (1864 - 1948) algatusel. Idee pärines tegelikult tema ema proua Anna Reeves Jarviselt. Jarvise pere elas Lääne - Virginias Graftoni linnas, isa oli metodisti - jutlustaja, ema Anna 11 lapse ema ja lisaks veel tarmukas sotsiaalsete huvidega naine, kes korraldas emade kokkusaamisi ja asutas emade tööorganisatsiooni deviisiga “paremaid emasid - paremaid kodusid - paremaid mehi ja naisi”. Proua Jarvise unistus oli, et kogu maailm hakkaks emade lugupidamise märgiks tähistama emade päeva. Tema eluajal see unistus ei täitunud, küll aga oli ta oma mõtteid jaganud tütar Anniga ning leidnud Annis mõttekaaslase. Kui ema aastal 1905 suri, oli Ann 41 - aastane ja pidi jääma ka oma pimeda õe Elsinore hooldajaks. Sügav austus kadunud ema vastu oli see, mis ajendas Anni korraldama ema teisel surma-aastapäeval 1907 mälestuskoosviibimise, mille ta nimetas emadepäevaks.

Ann Jarvis jättis töö kindlustuses ning otsustas sealtpeale täielikult pühenduda emadepäeva mõtte elluviimisele. 1908 korraldati emadepäev Graftonis, Philadelphias. Ann tõi oma ema hauale suuri nelgikimpe, tema eeskuju järgisid teised. Nelgist sai emadepäeva lill Ameerikas. Valge nelk meie hulgast lahkunud, punane - elavate emade auks.

Emadepäeva aade levis Ühendriikides kulutulena. 1909 peeti seda päeva juba 45-s osariigis ja 1914 kuulutas Kongress maikuu teise pühapäeva ametlikult emadepäevaks. President soovitas heisata sel päeval riigilipud.

Ameerikast kandus emadepäev kiiresti Kanadasse ja Austraaliasse. Euroopas jõudis see kõigepealt Belgiasse, kus seda tähistati 15. veebruaril 1913. Järgnes 1914-ndal Inglismaa - esialgu mai teise pühapäevaga, siis aga veebruarikuus. 1914 liitus Ð veits, kus 1930ndatel kinnistus emadepäev mai teisele pühapäevale. Norra metodistikirikus tähistati emadepäeva juba Esimese maailmasõja päevil, kindel traditsioon sai alguse 1919. Samal aastal järgneb Rootsi, Taani 1928. Soomes peetakse emadepäeva traditsiooni algusaastaks aastat 1918. Päeva mõtte algatajaks sai 1907 asutatud Kodukasvatusühingu sekretär, õpetaja ja koolinõunik Vilho Reima, kes 1910 oli külastanud Ameerikat ja näinud sealset emadepäeva.

Eestisse tuli emadepäev omakorda Soome eeskujul ning selle algatamine oli meil seotud 1923 asutatud Naiste Karskusliiduga, eriti aga liidu juhataja Helmi Johanna Põllu ning liidu sekretäri Helmi Mäelo nimega. (Mõlemad olid tegevad ka naiste karskusliidu 1924 asutatud ajakirjas “Eesti Naine” - Helmi Põld vastutava toimetajana, Helmi Mäelo peatoimetajana).

Helmi Mäelo pärines Tartumaalt Uderna vallast Morjentsi talust, tema ema Mari tõi ilmale kaksteist last. Helmi Mäelo, kelle sulest on ilmunud üle paarikümne raamatu, suurem jagu neist paguluses Rootsis, kirjutab autobiograafilises teoses “Talutütar”:

“Ma ei julge kinnitada, kuivõrd üldine see oli, kuid Udernas valitses lasterohkust halvustav meeleolu. Suurt lastekarja peeti vaesuse ja rumaluse märgiks. Jõukamatel ja targematel oli hoopis vähem lapsi.”

Suure pere lapse häbitunnet kannatas Helmi kuni väikevenna Kristjani sünnini 1915. Venda sünnitades oli ema Mari juba neljakümne kaheksa aastane. Helmi Mäelo kirjeldab oma raamatus elamuslikult alles pärast noorima venna sündi tekkinud mõistmisesidet ema ning enese, seitsmeteistkümneaastase neiu vahel. Ema mõistmist süvendas veelgi üks veidi hilisem maikuine viibimine Viiburis ja osalemine sealsel emadepäeval.

“Mu hing oli verine,” kirjutab Helmi Mäelo. “Sellest päevast saadik ei saanud ma enam rahu. Oma ema kuju, kellele ta koolitatud tütar ei olnud mõistnud kunagi jagada lugupidamist, sai mu hinges elavaks, kelle ees tundsin ennast süüdlasena.”

“Viimasest äratundmisest aetuna korraldasingi Udernas esimese emadepäeva 1922 a. suvel. Tegime seda koos koolijuhatajaga Uderna koolimajas. See oli esimene emadepäev Eestis. Mu oma ema võttis sellest sündmusest osa. Juhtisin ta istuma esimeste hulka. Ta põlvede najale toetus poeg Kristjan. Rahvast oli kogunenud etteaimamata palju.

Olin Uderna tütar. Rahvahulk tundis mind, nagu minagi tundsin neid. Esimest korda kõnelesin seal emaarmastuse suurusest ja tähtsusest, tema ennastsalgavast ohvrimeelsusest laste kasuks, kes seda harva mõistavad hinnata.”

Helmi Mäelol endal sündis kolm last, kes praegu elavad Rootsis. Helmi Mäelo suri kaheksakümneaastasena Stockholmis 1978 ja on maetud Stockholmi metsakalmistule.

Helmi Johanna Põld (sünd. 1882 Järvamaal - surn. 1969 Kanadas Vancouveris) oli tõeliselt suure pere ema, sünnitades 11 ja kasvatades 10 last. 1938 võttis Eesti Vabariigi president emadepäeval Kadrioru lossis vastu lasterikaid emasid. Nende hulgas oli ka Helmi Põld ning tema tähendus oli kahekordne: kui suure pere ema ja kui emadepäeva mõtte üks algatajaid ja elluviijaid.

Uderna - emadepäevale järgnenud 1923. aastal tähistati emadepäeva juba paarikümnes naisorganisatsioonis üle Eesti, järgmisel korral aga juba üleriigiliselt. Hakkas peale toimkond, kes koostas ja kirjutas päevapuhuse kavavihiku. Ilmusid päevakohased trükised. Haridusministeerium andis soovituskirja emadepäeva korraldamiseks koolides. Emadepäeva tähistasid kirikud ja kristlikud organisatsioonid, hommikul kell seitse heisati kirikukellade helina saatel sinimustvalge ja orkestrid mängisid “Ema südant”. 1927 korraldati emadepäeva 308 - s kohas 42 000 osavõtjaga, 1935 olid need arvud juba 958 ja 192 000. 1936 otsustab emadepäeva tähistama hakata riiklik propagandatalitus. Kõik läheb tõusvas joones kuni 1940-ndani, mis kõik kauni ja inimliku järsult läbi lõikab.

Mälestus emadepäevast ja komme ise säilib kodudes.

Alles 1988 saabub aeg, mil Eestimaa üle pikkade aastate taas avalikult mai teisel pühapäeval märgib emadepäeva. Selles tähistuses on ülevoolavat rõõmu - jälle ometi kord emadepäev! - ja on kibestumist: miks oli üks inimlik tähtpäev nii kaua avalikult unustatud, koguni keelatud. Ühiskond, kes ei austanud ema, ei saanud pühaks pidada midagi ega kedagi. Mõisted emaarmastus, emakeel ja isamaa on lahutamatult seotud.

LILLED on algusest peale kulunud emadepäeva juurde. Ann Jarvise algatusest sai Ameerika emadepäevalilleks nelk. Soomes seevastu on saanud kombeks kinkida sel puhul emale roose, emadepäeva algusaastail ka kunstlilli, kuna mai teine pühapäev oli Soome põhjapoolses osas looduslilledest veel vaene.

Ð veitsi lillekaupmehed võtsid 1930-ndatel aastatel omaks kena tava saata sel päeval lilli kõikidele haiglates ja vanadekodudes viibivatele emadele.

Emadepäeva kartide trükkimine on alguse saanud Saksamaalt ja Inglismaalt. Algul olid kaardid pisikesed ja tagasihoidlikud, siis aga said üha juurde fantaasiat ja muutusid teostuselt keerulisemaks.

Muidugi teeb igale emale rõõmu kõik, mis ta enese lapse poolt selleks päevaks välja mõeldud.

Paljudes maades, kus emadepäeva traditsioon kaua püsinud ning arenenud, näikse olevat suurim sellega seonduv mure: et emadepäeva ei rikuks liigne reklaam ega kaubanduslikkus, et see päev jääks oma esialgsele mõttele truuks, aitaks ühte siduda laste ja emade südameid ning liita kogu peret. Nagu ütles kord proua Anna Jarvis: paremaid emasid - paremaid kodusid - paremaid mehi ja naisi. Ning tütar Ann lisas hiljem, et emadepäevast ei tohi kunagi saada rahakoti pidupäev, see peab jääma avatud südamete päevaks.

Noortekalender. 1991. - Tallinn: Olion, 1990. - Lk. 51 - 56.