EMADEPÄEVA PÜHITSEMISEST MUJAL (1933)

Prantsusmaal.

Prantsusmaal on emadepäeva kindlaks määratud siseministri otsusega ja seda peetakse nii emamaal kui ka asumaades. Vaimustus ja osavõtt asjast näib olevat suur. Emadepäeva tippsündmuseks on harilikult nn. “koduraha” jagamine. Nimetatud auraha jagatakse riigi poolt emadele, kellel on rohkem kui viis last. Aurahasid on jagatud 1920. a. alates juba üle 200 000 emale.

Kirjeldame siin, kuidas emadepäeva pühitseti paari aasta eest Reimsi linnas.

Hommikul kell 9 algas Reimsi igivanas ja kuulsas katedraalis jumalateenistus, millest võttis osa ka kardinal. Laulis partisanide koor. Selleks määratud aukohtadel istus mitmeid emasid, aurahad rinnas, kõrval 5 - 7 ja enam last. Peojutluse pidas õpetaja W., kes ise kuulub Reimsi lasterikkamate perepoegade hulka ja kes kõneles sügava lugupidamisega emade tööst. Jumalateenistuse lõpul käis kardinal kirikus ja õnnistas lapsi.

“Koduraha” pidulik jagamine oli kell pool kolm linna tsirkuses, mis oli pidulikult kaunistatud lippude, lillede ja ilupuudega. Avar hoone oli täis perekonnaliikmeid ja koolide esindajaid. Erilisel auplatvormil istusid Reimsi linnapää, politseiülem, linnanõunikud ja teised kõrgemad ametnikud ning “koduraha” saanud emad. (Aurahasid on kolme liiki: pronks, hõbe ja kuld).

Peokõne pidas linnapää, kes tänas suurte perekondade vanemaid nende vaeva ja töö eest ning pani seltskonnale eriliselt südamele suurperede ainelise ja moraalse aitamise kohustuse. Seejärel jagati aurahasid.

Linnas mängivad orkestrid andsid kogu päevale piduliku meeleolu. Peo lõpuks korraldati emadele linna poolt pidusöök.

Summad emadepäeva kuludeks saadi kirikulehtede ja eriliste emadepäeva märkide müügist ning äride ja tööstuste kuulutustest lehtede tagakülgedel. Pääle selle saadi veel kingitusi eraisikutelt.

Nii austatakse Prantsusmaal avalikult emasid. Loomulik, et ka perekondades omistatakse päevale eri viisidel tähelepanu. Vanemate austamise poolest ongi prantslased tublisti ees paljudest muudest rahvastest.

Saksamaal.

Lapsed võtavad vaimustusega osa emadepäeva läbiviimisest. Näiteks olgu 12-aastase Berliini tütarlapse kirjutis:

“Ettevalmistused. - Juba eeloleva nädala jooksul hakkasime tegema ettevalmistusi emadepäevaks. Kirjutasime paberile tervitusi ja luuletusi, mida kaunistasime piltidega. Siis kudusime ja heegeldasime pajalappe. Laupäeval läksin lillekauplusse, kust tõin ära meie õpetaja poolt lastele tellitud lillekimbu. Kodus vabastasin ema laupäevastest töödest nii palju kui võimalik. Koolist saime kaasa kaardi, millel oli tervitus emale.

Emadepäev. - Pühapäeval tõusin hästi vara, sest pidin kõik korda seadma. Pidasin isaga nõu. Vähe pääle kella 7 läksin kiiresti välja ja tõin emale juhuslikult leitud suriseva lehepõrnika. Kui ema ärkas, oli kohvilaud tema voodi ees valmis. Ütlesime talle naljatades: “Ema, täna oled sina vürstinna, ja vürstinnal ei tarvitse teha tööd!” Algul ema pani vastu sellele, et meie, lapsed ja isa, teeme tema tööd. Aga kui isa tõsiselt kõneles temaga, andis ta viimaks järele. Nägime, et ema oli rõõmus, sest tema nägu säras nagu päikene. Lõunalauas tähendas ema: “Täna maitseb toit palju paremini kui tavaliselt.”

“Eesti Naine”, 1933, nr. 5.

Väike emadepäevaraamat. - Tallinn: Perioodika, 1994. - Lk. 16 - 17.