LUGEMISTEST Juba kolm või neli tuhat aastat oli koopaoravate perekond pesitsenud väikeses rohelises orus sakiliste tippudega mägede vahel. Seda mäetippu kutsutakse Imede Kaljuks ning kaardid annavad tema kõrguseks kaks tuhat meetrit. Koht oli koopaoravatele sobiv mitmel põhjusel. Neist olulisim oli see, et org avanes lõunasse. Nõnda paistis päike sinna koidust ehani ja kevadel sulas lumi varem kui kusagil mujal. Mäenõlval võis end soojendada nii palju, kui süda ihkas või siis istuda hoopiski hiigelsuurte kaljude varjus. Väikest järve all orus toitis tilluke allikas. Tänu sellele selge veega allikale, mis kunagi ei kuivanud, oli rohi ümbruskonnas isegi augustis paks ja tihe. Kaljud pakkusid häid istumiskohti ning turvalisi õõnsusi, kuhu hädaohu korral võis peitu pugeda. Just selline oli ka Perekonna Koobas, mille uuristas kaljusse juba praeguse elaniku vanaisa. Koobas paiknes mõnusalt kahe vaarikapõõsa vahel lameda kivi all ning seda oli mugavamaks teinud juba kaks põlvkonda oravaid. Oleks tõesti olnud raske leida kuivemat ja mugavamat elupaika. 1. Miks on koopaoravad nii kaua ühes ja samas kohas elanud? A Neile ei meeldinud ringi
rännata. 2. Mis hoidis rohu orus kogu suve rohelise ja tiheda? A Soe päike. 3. Miks oli hea, et org lõunasse avanes? A Suvepäevad olid nii
soojemad. 4. Loo viimane lause annab mõista, et tulevikus ... A teevad koopaoravad endale
palju uusi pesi. |