Kooli kõige väiksem kõige suuremate kõrvadega poiss väriseb pööningutrepi all. Kõik ta lihased surisevad ja suus on imelik magus maitse, aga see pole hea, vaid justkui oksele ajaks. Nii nõrk on olla, keha on äkki nagu mingi kallerdis.

Ta tõmbab end hästi kerra, aga üksikud tõmblused käivad jalgades veel sellegipoolest. Silme ees must, oli ta kiiresti toast välja roomanud, teda oli jalgadest tahetud tagasi tõmmata, aga poiss oli end ikka kuidagi lahti rebinud, sõgeda ning pimedana end seina najal püsti haalanud ja ummisjalu mööda treppi üles välja põgenenud. Edasi, ükskõik kuhu, ruttu, ainult ruttu, mis siis, et must virvendav udu silme ees midagi näha ei lasknud ja jalataldades nagu tuhat nõela surises.

Suurtel poistel oli täna lõbustuspark. Tule siia ja võta mõlema käega voodiotstest kinni, käskisid nad teda, nagu veel viit – kuut väiksemat poissi, kes polnud õigel ajal taibanud jalust ära kaduda. Ei taha? Ah sina ei taha? Küll sulle näidatakse, kuidas tahad! Kooli kõige väiksem kõige suuremate kõrvadega poiss kukkus kõvasti peaga vastu uksepiita. Kas nüüd tahad? Ikka veel mitte? Poiss kukkus kramplikult õhku ahmides ja kätega kõhust haarates põrandale, püüdes abitult oma kondiseid peenikesi jalgu kägarasse tõmmata.

Lõpuks ta pidi tahtma.

Kahe metallvoodi jalgade ümber olid pandud traadid. Ka stepsliaukudes olid traadid. Suured poisid naersid. Võta – võta kinni, sitapea, kuradi kusikõrvik! Ühe käega ühest voodiotsast, teisega teisest. Mis see on, mis see on, mis nad tahavad, miks, kindlasti teeb see haiget, sest muidu nad ei tahaks, et ma kinni võtaksin, karjub keegi poisi peas kõva häälega. Tatt ja pisarad segunevad ta näol, aga juba virutatakse talle jälle jalaga selga, nii et ta paiskub ettepoole, voodite poole, ja siis juba parem võttagi kohe neist otstest kinni, et mitte enam…..

Poiss haliseb vaikselt enda ette ja kiigutab end kägaras edasi – tagasi. Ta ei tea praegugi, mis see oli, aga kui miski on õudne, siis see – kas õudne on parem kui valus? Kodust mäletab ta, et stepsliaukude eest hoiatati teda alalõpmata, et ta neisse midagi sisse ei topiks. Ja ta oli sõna kuulanud. Kuidagi oli elekter seina seest vooditesse viidud. Mis saab õhtul? Kuhu ta magama läheb?

Siis heliseb kell. Nad peavad sööma minema. Kooli kõige väiksem kõige suuremate kõrvadega poiss upitab end tolmusest nurgast püsti, ikka veel on nii nõrk olla, ikka veel käib pea ringi. Aga lesima jääda ei saa, sest juba tuleb keegi trepist üles, küsib, mis ta siin teeb. Ei midagi. Jah, juba ta läheb oma peenikeste tudisevate jalgadega.

Istusin, vastab ta õhtusel rivistusel, kui kurja häälega küsitakse, mis ta sel pööningul tegi. Miks? Ta ei tea. Tahtis omaette olla. Poisi kõrvad on suured, peast eemal, tulipunased. Suured poisid vaatavad teda irvitades. Nad teavad, et kooli kõige väiksem kõige suuremate kõrvadega poiss ei räägiks lõbustuspargist midagi. Sest pärast kukuks ta nii hullusti, et seda annaks veel kaua põdeda.

Kes pani pööningu põlema? Kasvataja, kuri ja tugev keskealine naine, röögib tema ja kõikide teiste peale. Keegi ei tunnista üles. Aga kooli kõige väiksemat poissi nähti enne õhtusööki seal! Kes siis veel võis seda teha? Kas pole asi ilmselge? Mis sa tegid seal pööningul? Rühm seisab, kõik kakskümmend poissi pikkuse järjekorras. Keegi ei tea midagi.

Kasvataja lööb teda hüppenööriga, palju kordi ja väga kõvasti, vihaga. Väike poiss soovib, et see ta parem kohe ära tapaks, aga suur rohmakas naine lööb, kuni väsib. Kõik seisavad ja vaatavad pealt. Seisab ja vaatab ka pööningu süütaja.

Poisi kintsudel kõrvetavad punased vorbid, kui ta magama minnes dressipüksid jalast võtab. Natuke aega seisab ta voodi kõrval ja väriseb. Tal on külm ja hirm. Ülejäänud üheksast voodist kostab naeru ja pilkamist. Võta aga voodist kinni, sitaratas! Kui palav hakkab, lehvita kõrvu! Nii kui sa magama jääd, paneme traadid seina! Hirnumine.

Ettevaatlikult puudutab ta lamedat patja. Midagi ei juhtu. Ei juhtu ka siis, kui ta kogu julgust kokku võttes ruttu teki üles tõstab ja asemele poeb. Väike poiss tõmbab teki üle kõrvade ja paneb pea padja alla. Nii ei kuule ega näe ta midagi.

Aga hirm kisub isegi padja all tema lõualuu viltu ja kägrutab keha pisikeseks kössitõmbunud tombuks. Millal nad tulevad?

Kus poiss elab, kus on tema vanemad?…………………………………………..

…………………………………………………………………………………………

…………………………………………………………………………………………

…………………………………………………………………………………………

Kuidas lohutaksid poissi?……………………………………………………………

…………………………………………………………………………………………

…………………………………………………………………………………………

………………………………………………………………………………………….

Mida oleks võimalik antud olukorras teha?……………………………………......

……………………………………………………………………………………………

……………………………………………………………………………………………

……………………………………………………………………………………........

Kui oleksid üks tema uutest toakaaslastest, siis kuidas käituksid?

……………………………………………………………………………………………

……………………………………………………………………………………………

……………………………………………………………………………………………

…………………………………………………………………………………...............

Kuidas kulges poisi edasine elu? Missugune inimene oli ta täiskasvanuna?

……………………………………………………………………………………………

……………………………………………………………………………………………

……………………………………………………………………………………………

……………………………………………………………………………………………

……………………………………………………………………………………………

……………………………………………………………………………………………

………………………………………………………………………….