| Loe tekst ning vasta küsimustele
Audients (katkend A. Dumas` romaanist “Kolm musketäri”) Härra de Treville` oli sel hetkel väga halvas tujus. Siiski tervitas ta viisakalt noormeest, kes tema ees peaaegu maani kummardas. Ta vastas naeratusega tervitusele, mille bearni aktsent talle ta noorust ja kodukohta meenutas – kahekordne mälestus, mis paneb naeratama inimese igasuguses vanuses. Ent kohe seejärel lähenes härra de Treville` eestoale ja tegi d`Artagnani suunas käeliigutuse, otsekui paludes luba teise asja lõpetamiseks, enne kui ta noormeest kuulama hakkab. Härra de Treville` hüüdis kolm korda, häält järjest tõstes, nii et ta hääl kõlas kõigis varjundeis, käskivast vihaseni: “Athos! Porthos! Aramis!” Kaks musketäri eemaldusid sedamaid meesterühmast ja läksid kabinetti, mille uks sulgus niipea, kui nad olid üle läve astunud. Nende mitte küll päris rahulik, kuid sundimatu hoiak, ühteaegu väärikas ja alandlik, vaimustasid d`Artagnani, kes nägi neis meestes pooljumalusi ja nende pealikus kõigi välkudega relvastatud Olümpose Jupiteri. Kui mõlemad musketärid sisse astusid ja uks nende järel sulgus; kui eestoas algas sumin ning kõmin, millele musketäride kabinetti kutsumine oli uut kõneainet andnud; kui lõpuks vaikiv de Treville` kulme kortsutades kolm – neli korda pikkade sammudega kabineti ühest äärest teise kõndis, möödudes Porthosest ja Aramisest, kes seisid kangelt ja tummalt nagu paraadil, peatus ta äkki otse nende ees ja mõõtis neid tigedal pilgul pealaest jalatallani. “Kas ta teate, mis ütles mulle kuningas!” kisendas ta, “ja alles eile õhtul. Kas te teate seda, mu härrad?” “Ei,” vastasid mõlemad musketärid pärast hetkelist vaikust. “Ei, härra, me ei tea seda.” “Aga ma loodan, et te osutate meile seda au ja ütlete meile,” lisas Aramis üliviisakalt ja kummardas armastusväärselt. “Ta ütles mulle, et tulevikus kavatseb ta valida oma musketäre kardinali kaardiväelaste hulgast!” “Härra kardinali kardiväelaste hulgast? Aga miks?” küsis Porthos ägedalt. “Sest ta on arusaamisele jõudnud, et haput veinilaket on vaja värskendada hea veiniga.” Mõlemad musketärid punastasid kõrvuni. D`Artagnan ei teadnud, kuhu kaduda ja oleks meeleldi maa alla vajunud. “Ja – jah,” jätkas de Treville` üha enam ägestudes, “Tema Majesteedil on õigus, sest ausõna, on tõsi, et musketärid mängivad õukonnas üsna haledat osa. Eile õhtul kuningaga malet mängides jutustas härra kardinal kaastundlikul ilmel, mis mulle sugugi ei meeldinud, et üleeile need neetud musketärid, need käratsejad – kardinal rõhutas neid sõnu eriti irooniliselt, mis mulle veel vähem meeldis -, need kiitlejad, lisas ta, vaadates mulle otsa oma tiigripilguga, olid üleeile mingis Ferou tänava kõrtsis lärmanud ja tema kaardiväe patrull – mulle tundus, et ta tahab mulle näkku naerda – oli sunnitud rahurikkujad areteerima. Tuhat ja tuline! Teie peate sellest ometi midagi teadma! Areteerida musketäre! Teie, teie olite seal, ärge ajage vastu, teid tunti ära ja härra kardinal mainis teie nimesid. Lõpuks - see on minu süü, sest ma ise valin endale mehed.”
………………………………………………………………………………….. ………………………………………………………………………………….. |