UTOOPIA

     Suures osas fantastilistel kujunditel rajanevaid teoseid, milles kirjeldatakse ideaalset ühiskonnakorraldust, nimetatakse utoopiateks. Sõna utoopia on tuletatud kreeka keelest, kirjanduszanrina võeti esimest korda kasutusele pärast Thomas More´i "Utoopia" avaldamist 1516. aastal.
     More´i Utoopia saarele rajatud ideaalne ühiskond oli organiseeritud täiuslike ratsionaalsete printsiipide kohaselt:

1. jõukuse aluseks riigis on töö: igal utooplasel on päevas 6-tunnine töökohustus;
2. puudub eraomandus: igaüks tarbib vastavalt oma vajadustele;
3. elanikkonna juurdekasv on reguleeritud: iga perekonna elu juhib ametnik;
4. haridus on looduslähedane;
5. kõik ühiskonnaliikmed on võrdsed.

1. Loe läbi järgmised katkendid Thomas More`i "Utoopiast" ning arutle, kas inimesed oleksid võimelised sel kombel elama või mitte.

  • Üks oskus on kõikidele meestele ja naistele ühine: põlluharimine, millest keegi eemale ei jää. Sellest saavad kõik lapsepõlvest peale teadmisi osalt koolis antud õpetustest, osalt linnale lähematel põldudel, kuhu neid mängima viiakse ja kus nad ainult pealt ei vaata, vaid otsekui kehaharjutuseks ka töötavad.
    ..........................................................................
    ..........................................................................
    ..........................................................................
  • Peale põlluharimise, mis, nagu ma ütlesin, kõigile ühine on, õpetatakse igaühele mingi oma töö kätte. Tavaliselt on see kas lina või villa töötlemise oskus, müüritöölise, sepa või puusepa amet. Ja polegi muid elukutseid, mis omaksid siin mingit nimetamisväärset tähtsust."
    ...........................................................................
    ...........................................................................
    ...........................................................................

  • "Elanikkond koosneb niisiis suurperedest; suurpered põhinevad aga enamasti sugulussuhetel. Naised, kui nad täisealiseks on saanud, pannakse mehele ja nad asuvad ümber meeste elukohtadesse; meessoost järglased ja pojapojad jäävad aga perekonda ja alluvad kõige vanemale pereisale, muidugi juhul, kui see vaimselt vanadusnõtruse all ei kannata; sel puhul asendab teda vanuselt järgmine. Selleks aga, et kogukond ei saaks liiga väikesearvuliseks muutuda ega ka liiga suureks paisuda, kantakse hoolt, et üheski suurperes, mida igas linnas, ümbruskond kaasa arvatud, on kuus tuhat, ei oleks vähem kui kümme ja rohkem kui kuusteist täiskasvanut (alaealiste hulka ei saagi ju ette kindlaks määrata); see määr säilitatakse lihtsalt: need, kes suuremates peredes peale kasvavad, registreeritakse väiksematesse peredesse ümber. Kui aga kuskil rahvaarv üldiselt üle õige määra vohab, siis tasandatakse teiste linnade puudujäägid."
    .........................................................................
    .........................................................................
    .........................................................................