• Nad on kõik ära võtnud, mida ma ei vaja: keha, kaela, näo, isegi kolju, silmalihased. Aga üks silm on mulle alles jäetud. Ma näen hästi – aga ainult ette. Mingil põhjusel on nad ka väliskõrvad alles jätnud. Need laperdavad kahel pool hallikaskurrulisi ajupoolkerasid. Kõrvalehest seespool on tasakaaluorgan – aga ma ei mõista, mis ma siin vees väliskõrvadega peaksin peale hakkama. Võib-olla toimivad nad stabilisaatoritena nagu uimed või nagu laevakiil. Kokkuvõttes, ma näen välja nagu sooniline meduus, vööris üks pärani lahti emailsilm.

     Kui ma oma peegelpilti näen, hakkab mul vastik. Mul on raske niisugust välimust omaks võtta. Aga ma katsun endale rõõmu sisendada. Kui oled kaua teadmatuses hulpinud, on suur kingitus, kui saad endale välise identiteedi. Välimuse.
     Mida selle kehaga ikka peale hakata? Näiteks jalgadega: nad on olemas ainult edasikandmiseks. See on relikt meie nomaadipõlvest, kui me jääaja tundrate põhjapõdrakarjadele järgnesime. Ja käed? Need on jäänuk ajast, mis me veetsime Aafrika savannides siledate puude otsas. /---/
     Kogu maailm mahub inimese ajusse. Aga aju nõuab suurt ülalpidamisaparaati. Koguni aju ise on osaliselt selle varustamisega hõivatud. Suurt võimsust nõuavad lihased, hingamine, seedimine, soojätkamine, temperatuur ja muu asjasse mittepuutuv. Ainult üks osa ajust jääb tegelikult "minale". Ma võin kihla vedada, et minu tõeline tuum – see, mis on minu tegelik "mina" – kaalub 200 kuni 300 grammi, teiste sõnadega umbes nagu üks lihtristpaelasaadetis. Et seda ülal pidada, on keskmisel inimesel vaja 70 kilo keha.
     Et mind käigus hoida, ei ole vaja rohkem kui paar 1,5-voldist taskupatareid. Ma tarbin sama hulga energiat nagu üks 20-vatine lamp. Vesilahus, kus ma asun, peab olema täiesti steriilne. Muidu võib mulle sammal selga kasvada. Temperatuur ei tohi kõikuda rohkem kui paar kraadi. Kui läheb liiga soojaks, võib mu fantaasia perutama hakata. Kui läheb liiga külmaks, langen narkoosiseisundisse.
     Kuidas ma kõike seda tean? Mina, kes ma isegi seda ei tea, mis mu nimi on, kui vana ma olen – ja mis soost?

(Per Christian Jersild "Elus hing", kus raamatu peategelane on laboratooriumis elav inimaju, kes jälgib kõike enese ümber toimuvat ja elab läbi kõiki inimesele omaseid tundeid.)