3. Kuidas iseloomustad järgmist kangelast? Missuguse teose ja autoriga on tegemist?

     Talle näis nimelt kohane ja vajalik, nii oma au tõstmiseks kui ka oma kodumaa teenimiseks, hakata rändrüütliks ja minna oma sõjariistade ja hobusega välja maailma seiklusi otsima ja kõiki neid tegusid toime panema, mida – nagu ta oma raamatutes oli lugenud – rändrüütlid toime panid, tehes heaks kõiksugu ülekohut ja astudes vastu paljudele hädaohtudele ja võitlustele, et nende lõpuleviimisega teenida surematut nime ja kuulsust. Oma meeles kujutles vaene rüütel juba, kuidas ta oma käsivarre vapruse läbi vähemalt Trapezundi keisriks kroonitakse. /---/ Tema esimeseks tööks oli puhastada vana raudrüü, mis kunagi oli kuulunud ta esiisadele, kuid ammu juba nurka heidetud ja sinna roostetama ja hallitama unustatud. Ta puhastas ja seadis selle korda nii hästi kui sai, aga ta nägi, et sel varustusel oli üks suur puudus, nimelt selle hulgas ei olnud täielikku kiivrit, vaid ainult raudkübar. Aga siin tuli talle appi leidlikkus: ta meisterdas papist midagi näovarju taolist, mis koos raudkübaraga andis sellele täieliku kiivri välimuse. /---/
     Seejärel läks ta vaatama oma hobusekronu, ja kuigi see oli nii lahja, et tal võis kõik kondid ära lugeda, /---/ näis meie hidalgole, et ei Aleksandri Bukhepalos ega Cidi Babieca olnud temaga üheväärsed. Tal kulus mitu päeva mõtlemiseks, missugune nimi hobusele panna, sest (nagu ta iseendale ütles) ei olnud õige, et nii kuulsa rüütli hobune, kes pealegi iseendast on nii tore loom, jääks ilma tähtsa nimeta. /---/
     Ja nõnda, pärast seda, kui ta oli mõttes ja kujutuses palju nimesid moodustanud, kustutanud ja kõrvale jätnud, kokku pannud, lahutanud, ja uuesti ühendanud, pani ta talle lõpuks nimeks Rocinante, nime, mis tema meelest oli suurepärane, kõlav ja tähendusrikas: see näitas, et hobune oli olnud kronu, enne kui ta sai selleks, mis ta nüüd oli, nimelt maailma kõige väljapaistvam ja kõige tähtsam kronu.
...................................................................................
...................................................................................
...................................................................................
...................................................................................

4. Järgnevas katkendis tuleb juttu Gurlita mäe ohtlikest metsloomadest. Mõtle välja kangelane, kes suudaks nendega võidelda.

     Metsade sügavuses elab õelaid loomi, kelle lõualuud on relvastatud jubedalt läikivate hammaste või teravate nokkadega, kelle jalgadel on tervad küüned, mis ihkavad end puurida verest pakitsevasse kaela, ja kelle silmad kilavad mõrvahimust.
     Seal elab hunte, kes ilmuvad öösel metsast ja jälitavad talurahva saani, seni kui naine peab võtma oma väikese lapse, kes istub tema süles, ja viskama selle neile, et päästa oma ja mehe elu.
      Seal elab ilves, keda rahvas hüüab kirevaseks, sest vähemalt metsas on ohtlik nimetada tema õiget nime. See, kes temast päeval on rääkinud, peab õhtu eel hoolega oma lambalauda uksi ja luuke valvama, sest muidu tuleb ta sinna. Ta ronib lambalauda seina mööda üles, sest tema küüned on tugevad kui terasnaelad, poeb kitsamastki luugist läbi ja tormab lammaste kallale. Ilves riputab end nende kõrri ja joob kaelasoontest verd, murrab ja rebib, kuni kõik lambad on surnud. Ta ei jäta metsikut surmatantsu hirmunud loomade keskel, seni kuni mõni neist veel elumärki avaldab. Ja hommikul leiab talumees kõik lambad surnult maas, kõrid läbi puretud, sest ilves ei jäta sinna ühtegi elavat hinge, kus ta kord rüüstab.
     Seal elab öökull, kes huikab videvikus. Kui tema häält siis järele tehakse, lendab ta oma laiadel tiibadel vuhinal sulle kallale ja nokib sul ühe silma välja, sest ta pole mingi tõeline lind, vaid lummutis.