Raamatu vanimaks eelkäijaks on (sumeri-babüloonia kiilkirjaga savitahvlid, piibel, koopajoonistused). Umbes 5000 aastat tagasi võtsid (egiptlased, sumerid, kreeklased) kasutusele papüüruse, mida valmistati (puidust, papüürusetaimest, loomanahast). 2200 aastat tagasi võeti kasutusele pärgament, mida valmistati (loomanahast, vaigust, vetikatest). Ligi 1500 aastat tagasi hakati pärgamenti köitma ja kaantega katma. Vanimad käsitsikirjutatud raamatud pärinevad 4. - 6. sajandist ja neid kirjutasid üles peamiselt (kroonikud, mungad, käsitöölised). Alles 14. sajandil võeti kasutusele paber, mille sünnimaaks oli juba aastal 105 olnud  (Jaapan, Hiina, Kreeka). (15., 16., 17.) sajandil leiutas Johannes Gutenberg trükikunsti, mille tagajärjel raamatute levik mitmekordistus. 15. sajandi teisel poolel trükitud raamatuid nimetatakse inkunaabliteks, mis on tuletatud ladinakeelsest sõnast incunabula ja tähendab tõlgituna (hälli, haudumist, paberit). Tegemist on siis metallist üksiktüüpidega trükitud lehtede või raamatutega. Kogu maailmas on neid säilinud 450 000 eksemplari, neist Eestis 118.
     Esimene teadaolev eestikeelne raamat trükiti (Tallinnas, Lüübekis, Kaunases) 1525. aastal. Tegemist oli (aabitsaga, palveraamatuga, kalendriga), mis sisaldas eesti-, liivi- ja lätikeelseid tekste. Kahjuks pole sellest säilinud ainsatki lehekülge. 1739. aastal trükiti tervikuna (lõunaeesti, põhjaeesti) keelde piibel. Üks esimesi eestikeelseid juturaamatuid oli (Friedrich Wilhelm Willmanni, Friedrich Robert Faehlmanni) "Juttud ja Teggud", mis ilmus 1782. aastal.

     Hoia ennast nisugguste innimeste eest, kes üllekohtused on. Sest se on